Anu Lamp hüples koolipäevil surnukuuri katusel ja koostas ristsõnu.
“Tere, mina olen Anu,” nii laitmatu ja leebe on Anu Lambi tervitus Linnateatri fuajees. Perenaise moodi lihtne ja laitmatu on ka garderoob, kuhu ta külalise lahkelt istuma seab.
Anu Lambi näitlejanimi, tema töö lavalaudadel, teleekraanil, kaadritaguse häälena telesaadetes ja filmides, tema panus tõlkijana ei vaja tutvustamist. Lisaks neile, kes teatrisaalis või teleri vahendusel elamuse saanud, on Anu tööd märganud needki, kelle tunnustust eriti tähtsaks peetakse. Talle on antud mitu Eesti Teatriliidu preemiat ja teatrifestivali “Draama” erinevaid tiitleid. Eesti Kultuurkapital on teda premeerinud loomestipendiumitega.
Ehkki Anu Lamp on pidanud näitlejateel ka tavalist tüdrukut mängima, nagu näiteks etendustes “Vana maja” ja “Viktoria”, viitab tunnustuskirjade loetelu siiski sellele, et praegu sobiks talle kuninganna Anna tiitel etendusest “Kolm musketäri”.
Enne lavakunstikateedri X lennu lõpetamist ja sellele järgnenud tähelendu leidis Anu Lamp mahti olla ka päris tavaline väike tüdruk.
Ta hüples sõbrannadega Tallinnas Tõnismäel surnukuuri katusel, mängis kaarte, käis koolis, mõtles oma plikamõtteid ja tegi eakohaseid tegusid. Kõige selle kõrval tegi ta ka seda, mida mõned noored praegugi. Nimelt kulutas toonase 7. keskkooli, praeguse Tallinna Inglise Kolledþi õpilane Anu Lamp suure osa seitsmenda klassi koolipäevadest mitte matemaatikasse või täheteadusesse süüvides, mitte näitekirjandusest rollide nüansse ja isikupära otsides, vaid ristsõnu koostades.
Ristsõnade koostamises ja lahendamises proovis Anu jõudu ja mõtteosavust oma klassiõe, teise Anuga. Tulevane näitleja kulutas pikki tunde teatmeteoseid lapates ja sõbrannale sõnarägastikku kokku seades. Tema peamine eesmärk oli just koostamine, mitte lahendamine, talle meeldis sõbrannat nutikusega üle trumbata.
“Ennekõike koostamine oli minu jaoks põnev, lahendamine veidi vähem,” ütleb proua Anu aastate taha vaadates. “Koolitöö jäi hoopis tegemata, ristsõnad olid ikka selle segase seitsmenda klassi ajal pea kõige tähtsamad. Ma võtsin seda ikka väga tõsiselt. Nii kerge on millestki sõltuvusse sattuda. Inimesega on nii, et kord sa tegeled ühe asjaga aktiivselt, varsti on sul jälle mingi teine huvi. Ma läbisin selle ristsõnadeetapi, paljud asjad on aegade vältel minu jaoks tähtsad olnud, nii ka ristsõnade lahendamine. Praegu meenutan ja natuke naljakas on, kui aus olla. Kindlasti ei ole ma hetkel nii suur ristsõnasõber, kui toona, kuid ma mõistan ka praegu väga hästi inimesi, kes ristsõnadest hoolivad.” Nii tunnistab Anu, et ka temas võib see kirg uuesti süttida.
Ilmselt juhtub see siis, kui teatri, tõlketöö ja pere kõrvalt praegusest enam aega tekib. Lavastaja Jaanus Rohumaa on Anu Lambi värskelt hõivanud Samuel Becketti kuulsaima näidendiga “Oodates Godot’d”, mis esietendus 25. oktoobril. “Elus käivad kõik asjad üles-alla, nii need asjad ongi,” ütleb Anu külalisi ära saates.
