Sünnipäeva ikka pidasid?
Õigel päeval, 13. detsembril oli mul “Endlas” kohe päris juubelitükk, viimast korda oli siis laval Muhu muusikal “Suvitajad”, kus mängisin peremeest.
Kas 70 eluaastat lähevad korda ka?
Ei lähe, mis seal ikka, nagu 50 ja 60, üks hea pidu ja sõbrad tulevad kokku. Aastatega tulevad ainult mõned elumuutused. Nüüd on mul Audrus kena koha peal palkmaja, teatriskäimist on natuke vähem, suupilliga tegutsen veidi rohkem.
Kas teatrist saadetakse puhkusele?
Ei ole nagu sedasorti plaani, ma olen tööl etenduselepetega, see “Suvitajate” asi oli, ka “Ekke Moor” ja “Õitsengu likvideerimine”. Tuleval aastal tuleb tükk “Tumedad hirved”, kus mängin majaperemeest. Lause Taluteater on ka mind täiendavalt rakkesse pannud, seal teeme “Vedelvorsti”. Ei ütleks, et seal kunstiliselt odavalt läbi aetaks, lähenemine on ikka professionaalne.
Kuidas teatrisse sattusid?
Läksin Tallinna päevil Tammsaare Isetegevuslikku Teatrisse katsetele ja sain sisse ka. Siis avati teatriühingu õppestuudio draamateatri juures. Päeval käisin tööl, õhtul teatris – see oli aastatel 1961–1965. Siis 1965. aastal kutsus Mai Mering mind juba Rakverre.
Kuidas sa Rakverest Pärnusse sattusid?
Ingo Normet kutsus. Pärnusse sai tuldud 1986. aastal, nüüd just 1. novembril sai 17 aastat täis. Sai tuldud, sest kui sa ühes teatris liiga kaua oled, siis pole enam värskust, uues teatris uued võimalused. Ka lahkusid tol ajal Rakverest mitmed mu naispartnerid, näiteks Piret Sikkel, Anne Margiste ja Ene Liiv. Häda on selles, et etendustes pead sa ikka kellegi partner olema, Pärnus olid naispartnerid toona sobivamad.
Mis haridus sul on?
Esmalt õppisin Tallinnas Arhitektuuri- ja Ehitustehnikumis, see oli Luise tänavas. Eriala oli teed ja sillad. Esimene amet oli mul tehnik, joonestasin maanteid, praktika ajal ehitasin Luunja silda. Proovisin ka kunstiinstituuti sisse saada, aga olin juba Tammsaare teatris paari etendusega seotud ja kui Raivo Murss mulle Tootsi rolli pakkus, läksin teatrisse ja jätsin kunstiinstituuti pürgimise pooleli. Siis tuli juba draamateatri teatristuudio ka.
Praegu mängid suupilli?
Meil on Pärnus suupilliklubi Piccolo, see tähendab itaalia keeles väikest. Suupilli hakkasin ma mängima 5-aastaselt, isa kinkis mulle ühe. Suupilliklubi kvintett on esinenud festivalidel Saksamaal, Soomes, Rootsis ja Taanis. Meil on rahvaliku suupillimuusika ansambel, siis veel Piccolo kvintett ja Elmar Tringiga moodustame duo ka.
Kas pillimäng on selge?
Ikka tuleb juurde õppida, käin praegugi vahel koolis noodist mängimist õppimas. See on päris paras trikk, sest suupillil tuleb õhku sisse puhudes üks, välja tõmmates teine noot.
Kuidas nii nooruslik ja reibas?
Ma tunnen ennast noorena, ma ei tee vahet, kes on noor ja kes on vana. Mu partner Elmar on sama vana kui mu poeg, aga ikka oleme mehed omavahel. Muidu vana olen ma küll, pensioni makstakse ka.
Ilmaasjadega oled kursis?
Päevauudiseid ikka vaatan ja eriti Moskva uudiseid, mul on satelliit üleval, Venemaa asjad on põnevad. Eesti oma parteitegelaste kaklemised on mul teada, valimas käin ja Euroopa Liitu toetasin ühe häälega.
Noorus on hukas?
Osa on. Ma näen kahesuguseid noori: tegutsevaid, õppivaid, sportivaid noori; näen ka noori, kes seovad end igasuguste jamadega. Vahe tuleb sellest, mis tingimustes mõned lapsed ja noored elavad. Kui kodus ikka vanemad joovad ja kaklevad, on ka noored kibestunud ja maailma peale vihased.
Ristsõnu lahendad?
Natuke. Niipalju kui lehesabas on. Ütleme nii, et olen väike ristsõnasõber.
