Igor Gräzin on mees, kes enda sõnul venelastele eestlane ja eestlastele venelane. Kui kõik kippusid Euroopa Liitu, oli tema euroskeptikute poolel. Nüüd, kui populistid leiavad, et on õige aeg euroliitu sõimama hakata, arvab tema, et kui sellesse liitu juba kord mindi, siis mitte selleks, et seal mäkra mängida. Oma võimet asju teistest erinevalt näha põhjendab sellega, et vähene ajakirjanduse jälgimisele kujutatud aeg ei võimalda niikuinii sedavõrd hästi arva-musliidrite luiskelugudega kursis olla, et neile järele kiita.
Igor Gräzin, kas ühel laia haardega teadusemehel on üldse aega niisuguseks tegevuseks, nagu ristsõnade lahendamine?
On ikka! Viimastel aastatel on selleks tegevuseks ka kindel koht välja kujunenud – Chicago–Stockholmi lennuk. Kui seal ikka istud 8–9 tundi ja lennuk veel hiljaks ka jääb, siis seda aega jätkub ka ristsõnade jaoks. Kuigi pean möönma, et viimastel aastatel olen läinud üle järjest lihtsamatele ristsõnadele, mis võiksid ka koolinoortele sobida.
Kas tunnete ka lennuhirmu, mida ristsõnad peletada aitavad?
Ei. Lennuhirmuga siin pistmist ei ole, lihtsalt istun toolil ja lahendan.
Mõned inimesed väidavad, et ristsõnad teevad targemaks, mõned aga on seisukohal, et andunud ristsõnalahendajast saab varem või hiljem selline omamoodi mnemotehnoloog, kes kombineerib sõnu ja tähti, olles unustanud, mida need tähendavad. Kuidas siis on?
Mina kaldun selle teise seisukoha poole, ainult selle vahega, et ma ei näe mnemotehnoloogias midagi halba. Noore inimese puhul võib see olla ka õppimise meetodiks. Ilmselt on siin paralleel tippspordiga – mul on palju endistest tippsportlastest tuttavaid, kes vanemas eas tervisega hädas ja käivad arstide vahet. Metsajooks tervisespordina on aga ainult terviseks. Ristsõnadega on sama lugu – maniakaalne lahendaja võib omandada teatava mnemotehnoloogia üldise hariduse arvelt. Niisiis on ristsõnade lahendamine, nagu metsajookski, kasulik tegevus, aga see ei asenda midagi muud.
Sellele, et ristsõnad arendavad oskust leida seoseid, ei ole ka keegi eelmistest “Suurte Ruutude” vestluskaaslastest vastu vaielnud. Aga kas Igor Gräzin teadlasena, kes sageli omapäraste ideedega välja tuleb, oskab ristsõnade lahendajatele mingi teistlaadse mälutreeningu vormi välja pakkuda?
Noh, needsamad lennureisid on vahel nii pikad, et võid lolliks minna ja ega bussiga Tallinna–Tartu vahet sõitmine ka sellest palju ei erine. Siis on huvitav mõelda endale välja igasuguseid mänge. Näiteks olen viimasel ajal Tartu–Tallinna bussis püüdnud üles kirjutada filmide nimesid, milles esineb mingi number, näiteks “Kolm musketäri”, Federico Fellini “8 ½” …. Tuleb välja, et neid filme on kohutavalt palju. Või näiteks võib püüda meelde tuletada raamatuid, mille pealkiri koosneb ühest sõnast: Maksim Gorki “Ema”, Victor Hugo “Hüljatud” ja nii edasi. Ja mis on huvitav – te üllatute ise, kui palju teie mälu tegelikult mahutab.
See meenutab natuke nõukogudeaegset üliõpilaste hulgas populaarset mängu, kus võisteldi USA osariikide või NHL jäähoki meeskondade nimetamises …
Jah, muidugi ei ole USA osariigid mulle nüüd enam probleem. Mitte küll tähestikulises järjekorras, aga geograafiliselt võin neid järjest nimetada: vasakult hakkab peale … Washington, Oregon, California, New Mexico jne. Aga mulle tuleb Tartu õllesaalist meelde üks omaaegne huvitav mäng, milles praegune tuntud politoloog Rein Toomla oli väga kõva käsi. Mängu mõte oli meelde tuletada ja nimetada “Švejki” raamatu tegelasi. Ja ikka nii, et leitnandid, siis ülemleitnandid, välipreestrid ja nii kuni prostituutideni välja. Tase läks nii kõrgele, et tuli ära nimetada isegi ülemleitnant Schnabl, kes figureerib raamatus vaid ühe korra, kui Otto Katz ütleb: “Ja küsige ülemleitnant Schnablilt, kust ta sai nii head pähkliviina!”.
Noil aegadel olid isegi algklasside õpilaste hulgas populaarsed mängud, mille käigus tuli meenutada ühe või teise tähega algavat linna, looma või riiki. Praegusel ajal noored oma pead niisuguse faktihulgaga ei koorma. Aga äkki pole vajagi? Mida arvab õppejõud Gräzin – kas praegused noored on rumalamad kui 70-ndatel?
Pean tunnistama vähimagi kahtluseta, et on.
Mis siis saab?
Noh, mingil hetkel peab see asi muutuma. Praeguse aja viga on see, et tahetakse väga kiiresti saada mingi haridus kätte ja tööle hea palga peale, selle asemel, et võimalikult kaua heade õppejõudude juures õppida. Haridus on läinud väga tehniliseks – noor inimene omandab suure hulga manuaalseid teadmisi, aga ei orienteeru üldse majandusteoorias. Olen näinud raamatupidajaid, kes ei oska ära seletada, mis on tarbija- või pakkujapoolne inflatsioon, olen näinud majandusteadlasi, kes ei tea, mis on valuutakomitee süsteem ja muid makroökonoomilisi asju. Samas oskavad nad hästi teha bilanssi, koostada äriplaani, näha cash flow’d ja taolisi asju. Mida ma kardan, on see, et need praegu toimivas süsteemis head manuaalsed oskused omandanud inimesed võivad seista silmitsi suure probleemiga, kui nende tegevusvaldkonnas toimub järgmine suur läbimurre. Kas neil on alusteadmisi, et sellega kaasa minna? Samas praegused 80-aastased matemaatikaprofessorid omandasid arvutitehnoloogia uskumatult kiiresti. Ärge unustage, et need inimesed olid 70, kui tekkis Internet, aga nende baasharidus oli arvude teooria …
Kas Igor Gräzin teab, mis on suurim tarkus?
Minul seda ei ole, aga ma vist tean küll, mis see on. See on õige vahekorra leidmine hetkelise õnnetunde ja südametunnistuse vahel. Ei ole midagi õudsemat kui südametunnistuse piinad ja võimetus aru saada, mis oleks sinu õnn. Õnnetunde ja südametunnistuse vahekorra õige äratabamine väljendub muuhulgas selles, et magate ilma õudusunenägudeta. Kui keegi tuleb hommikul vastu ja ütleb, et sinust kirjutatakse ja esimene reaktsioon on hirmuvõpatus, on alust arvata, et südametunnistus ei ole päris puhas.
Küsitles Mati Palmet
Foto Ly Menov
