Kas nii toimeka teatrimehe elus on aega ka ristsõnade jaoks jätkunud?
Vanasti sai palju tehtud. Viimasel ajal lahendab rohkem naine ja küsib minu käest vahel mõne sõnakese. Praegu on mul nii kiired ajad, et ristsõnade jaoks mahti ei ole, aga vanasti sai kõvasti tehtud. Teatritööd on palju, suvel tuurid – ühte tuuri lavastasin ja lisaks veel oma juubelikontserdid augustis. Proovid olid peaaegu iga päev – see kõik on võtnud palju energiat.
Tuuril on teatrisõprade jaoks veidi hirmutav pealkiri – “Viimane vint”. Kas see tähendab, et Eino Baskin tuleb ja keerab nüüd viimase vindi peale ja rohkem enam tuurile ei lähe?
Ei taha mõeldagi! Tuurile minekust enam rohkem juttu ei ole. Võibolla teen veel lavastajatööd, aga tuurina jääb “Viimane vint” viimaseks. See võtab väga palju energiat ja tervis ei ole enam endine. Ka see juubelilavastus pidi etenduma 15 korda, aga lõpuks võtsin ikka 7 peale.
Kas nende suvetuuridega on ka see oht olemas, et organiseerimistegevuse peale läheb sel määral energiat ära, et kunstiline osa kipub varju jääma?
Muidugi on! Ja praegu on neid suviseid etendusi ka nii palju, et õigeid üles leida pole just lihtne. Aga siiski on näha, et sinna, kus on kunstiline tase taga, rahvas läheb, ja need, mis on nõrgalt tehtud, kipuvad publikuta jääma.
Rahvas ütleb, et nali on see, mis naerma ajab. Samas räägivad teatriinimesed, et on olemas ka selline peenem nali, mida igaüks ei mõista ja mis ei pruugigi naerma ajada, aga on selle võrra väärtuslikum. Kuidas siis on?
Nojah, seda me nimetame satiiriks, mis sageli on ridade vahele peidetud. Vanalinnastuudios mängisime kunagi “Prügikasti”, seal oli sellist “läbi lillede” satiiri küllaltki palju. Ja on olnud ka selliseid etendusi, kus üldse “teine plaan” mängib. Aga üldkokkuvõttes selline intellektuaalne huumor, mis inglastele omane, on Eestis viimasel ajal kahjuks kaduma läinud.
Milles asi? Kas inimesed on rumalamaks jäänud?
Ei ole rahvas rumalamaks jäänud, aga massid ei tule seda vaatama. See nõuab inimeselt ikka teatavat intellekti. 70 protsenti Õllesummeri publikust väga peent asja vaatama ei lähe, ja kui lähebki, ei saa niikuinii midagi aru. Huumoriga on nii, et seda etendada on raske ja seda vastu võtta pole ka alati kerge.
Tulles korraks tagasi ristsõnade juurde – teatavasti on Teie keelteoskus üle keskmise – kas olete püüdnud ka mõnes võõrkeeles ristsõnu lahendada?
Oi, vene keeles küll ja küll! Vene keelt oskan sajaprotsendiliselt. Aga teiste keeltega on nii, et saan lahedalt hakkama saksa ja prantsuse keelega. Ja soome keel on nii nagu ikka tallinlastel. Ristsõnu olen siiski lahendanud ainult eesti ja vene keeles.
Teid võiks pidada ka omamoodi huumoritõlkijaks – olete ju olnud läbi aastate Eestis Arkadi Raikini huumori maaletooja ehk siis eestlastele mõistetavaks tegija.
Mul on enamuses, jah tema lood. Aga selle taga on veel üks mees – Mihhail Þvanetski, kes on tegelikult kogu Raikini repertuaari autor. Raikin küll kahjuks ei nimetanud kunagi tema nime ja sellepärast Þvanetski ka Raikini teatrist lõpuks ära tuli. Ta töötas ju aastaid Raikini teatris kirjandusala juhatajana ja kirjutas absoluutselt kõik. Nüüd on Mihhail Þvanetski omal ajal Arkadi Raikinile kirjutatud lood raamatuna viies paksus köites ise avaldanud.
Ometi oli just Raikini esitus see, mis Þvanetski lood rahvale kätte tõi. Ta loeb sageli oma tekste ka ise, aga see nii ei toimi.
Muidugi! Raikin oli Vene estraadikunsti geenius – ainulaadne ja ületamatu. Ükski inimene pole siiani 10 protsendi jagugi suutnud temale järele saada. Benny Hill Inglismaalt oli ka väga hea näitleja, aga Raikiniga teda võrrelda ei saa. Raikin oli väga sotsiaalne, ta tegi kõike läbi sotsiaalse prisma ja oli seeläbi unikaalne.
Millest niisugune julge plaan tulla Þvanetski poolt Raikinile kirjutatud tekstidega Eesti estraadilavadele? Kas see oli mingi missioon või pigem juhuslik otsus?
Põhjuseid on kaks. Esiteks ma töötasin Raikini juures, nägin teda väga lähedalt ja ka mängisin tema teatris aasta otsa. Teine põhjus oli see, et kui ma 70-ndatel siia estraadilavadele tulin, ei olnud kedagi, kes kirjutaks. Teemad olid ka südamelähedased, kus pilati nõukogude süsteemi ja see oli sama nii Venemaal, Eestis kui ka Lätis. Siin tuli lihtsalt tegelaskuju nimi Ivan vahetada Jaani vastu või teha Mihhailist Mihkel ning oligi kogu moos. Tõlkimine oli väga kerge, aga mängimine juba iseasi – neid tekste ei saanud lihtsalt niisama üks ühele ette lugeda.
Kas tolleaegsed tõlked eesti keelde õnnestusid?
Jah, muidugi. Peamiselt tõlkis Aimla. Mul oli neid estraadietendusi Þvanetski tekstidele umbes 15, millest igaühte mängiti umbes 200 korda. Need pidid õnnestunud tõlked olema, mis nii palju rahvast vaatama tõid.
Kas Eesti huumoriteatril on praegu head ajad? Kas “Viimase vindi” näiteseltskonnaga võib rahul olla?
Aarne Ükskülaga oleme teinud “Päikesepoisse” üle 100 korra ja nii sai üks lõigukene sellest etendusest muudetud kujul kavasse pandud. Milling ja Normann on televisioonist hästi tuntud parodeerijad, samuti Pille Pürg ja Egon Nuter. Seltskond sai valitud selle järgi, kuidas nad televisioonis ja estraadilavadel on suutnud läbi lüüa. Aga eesti näitlejatest võiks võtta veel ja veel, kuid praegu on enamik häid näitlejaid väga hõivatud. Oleks tahtnud veel ka Ita Everit, kuid tema oli eelnevast tuurist kahjuks liialt väsinud.
Küsitles Mati Palmet
Foto Vanalinnastuudio arhiiv
