Ave Alavainu elukohta Kärdla linnas tähistavad kaks ainulaadset märki. Üks neist, nõukogudeaegne bussipeatuse märk, kannab kirja “Ave Vita!”, teine, liiklusmärgiks kujundatu, juhib tähelepanu kempsu lähedusele. Bussipeatuses peatuvad bussid kahel korral aastas – jõululaupäeval ja siis, kui on surnuaiapüha. Võtame istet Ave köögis, laual vein ja kohv, ning Ave räägib.
Millal Ave Alavainust luuletaja sai?
Mulle pole luuletamine kunagi põhitöö olnud. Olen pidanud paljusid ameteid, mis kirjutamisega seotud – töötanud “Edasi”, “Meie Repertuaari” ja “Pikri” toimetustes, inglise keele õpetajana, pioneeride maja direktorina ja isegi olnud ühe hooaja Laulasmaa puhkekodu palgal. Kõige põnevam oli aeg, mil sai töötatud Hiiumaal asendusõpetajana. Kui ükskõik millise aine õpetaja kuskil koolis haigestus, sõitsin kohale ja andsin tunnid ära. Aga luuletamine tuleb mul geenidest. Olin laps, kes riimis rääkis. Ja seal polnud midagi imestada, sest isa tõlkis juba gümnaasiumis Homerost ja jõudis enne arstiteele asumist õppida poolteist aastat klassikalist filoloogiat.
Isa
Viktor Alavainu oli kuulus lastearst. Isa matustel ütles professor Keres: “10 000 arsti kohta sünnib üks diagnostik. Meil oli see Alavainu.” Isa peamine sõnum lastearstina on väga aktuaalne ka praegu: kuni 3. eluaastani peab laps saama ainult oma vöötme puuvilju. Kõik teised on kohutavad allergeenid. Ja vaadake, mis toimub praegu – kõik tsitrused on kättesaadavad ja lapsed allergilised.
Ema
Ka ema oli kunstiandega inimene. Käis “Pallase” ettevalmistuses, kuid siis juhtus 19-aastaselt sünnitama ja sinna need plaanid jäid. Võib-olla mäletate kuulsaid “Flora” vigurpudeleid? Neid ta maaliski pool elu ja mõned ka modelleeris. Tänu emale olen nitrolõhna sees üles kasvanud. Tal oli hea käsi ja teine töö, millega ta pikka aega tegeles, oli puust rahvuslikele suveniirnukkudele nägude maalimine. Kord ütles ta oma puupeade maalimise kohta: “Vene riigis on neid 250 miljonit, aga mina teen ikka juurde!” Ema oli ingeri päritolu ja väga kinnine inimene. Tööle talle helistada ei tohtinud, kodused asjad pidid tööst eraldi seisma. Kui olin tütre sünnitanud, otsustasin teisel päeval talle siiski tööle helistada: “Palju õnne, sul on tütretütar!” “Ma olen öelnud – ära helista mulle töötelefonil!” Tuut-tuut-tuut …
Lauatennis
Üks asi, mida minu kohta eriti ei teata, on sportimine nooruses. Olin lauatennises liidu koondise kandidaat ja tulin ka korra Eesti noortemeistriks. Siis aga tulid vigastused ja tippsportlast minust ei saanud. Võib-olla poleks niikuinii saanud, sest mulle ei ole võit eriti tähtis. Ilmselt tuli see Eesti meistri tiitel ka sellepärast, et vastane tahtis ilmtingimata võita ja oli sellepärast närvis. Ükskord teismelisena leidis minu tütar karbitäie medaleid ja tundis huvi, kelle omad need on. Ta ei jäänud enne uskuma, et kõik medalid on minu võidetud, kui olime koos ka diplomid välja otsinud. Aga hea reaktsioon on mul küll lauatennisest jäänud. Siiani ei jõua minu haardeulatuses ükski laualt kukkuv ese põrandani.
Kokkamine
Hommikukohvi kõrvale toob Ave lauale eriliselt hea süldi moodi hõrgutise. Püüdsin meelde jätta, kuidas seda tehti (peakomponendiks on süda), aga ilmselt on ainus võimalus seda uuesti proovida siiski Avele külla minna. Mulle on kokandus lapsest peale meeldinud. Pärast 7. klassi lõppu teatasin emale, et lähen edasi õppima kokakooli. See oli šokk! Minu kange iseloomuga vanemad ei olnud suhelnud omavahel sellest ajast peale, kui nad minu 4. eluaastal lahku läksid. Nüüd kustutas häda vana vaenu ja ühendatud jõududega asuti mind ümber veenma. Õnnestus. Aga kokakunst on hobiks tänaseni.
Augustitorm
Minu elu üks eredamaid mälestusi on 1967. aasta augustitorm. Olin siis tööl spordilaagris Sindi lähedal. Istusime kõrgel kaldal, kui järsku hakkasid telgid üksteise järel jõkke lendama. Meie istusime ja palvetasime, et jumala pärast üheski telgis mõnda last sees ei oleks. Torm aga nokkis telklaagri nii puhtaks, et ainult kaks telki jäidki püsti. Lapsi telkides ei olnud. Vedas. Sama tormi tulemusena uhtus üle kallaste tõusnud jõgi minema “Kommunaari” valmistoodangu lao. Terve linna naised said endale veest kingad õngitseda. Hiljem toimis vahetusturg, et paremad-vasakud ja õiged numbrid kokku komplekteerida. Veel üks tore lugu juhtus Pärnus Tammsaare tänaval, kus minu täditütred nägid aknast, kuidas tänavale tunginud jõge mööda ujub puuriit. Et lapsed teadsid majas küttepuuduse olevat, palusid nad, et puuriit jääks nende juurde pidama. Riit tegigi jõnksaka ja sõitis otse nende õueväravast sisse.
Unenäolugu
Viimane lugu juhtus minuga täna öösel unenäos. Olen klassikaaslaste ja õpetajaga jalgpallivõistlust vaatamas. Staadion rõkkab, kõik hüüavad: “Pane!”, ”Juurde!”, ”Värav!” … Aga mina hüüan: “Sepa 7–2! Sepa 7–2!…” Siis küsitakse minult, miks ma sellist asja hüüan ja mina vastan: “See jalgpallur käskis öelda, kus Tiiu elab.” Hommikul panin unenäo kohe kirja, võtsin telefoniraamatu ja otsisin välja kõik Eesti linnad, kus on olemas Sepa 7–2 ja saatsin kõigile kirjad teele. Äkki on see Tiiu tõesti olemas?
Lõpetus
Jutuajamine leidis aset augustis, nii et praeguseks on Tiiu (kui ta on olemas) ilmselt leitud. Ave juurest lahkudes küsisin, kas peaksin saatma loo talle enne avaldamist üle vaadata. “Pole tarvis,” ütleb ta, “sa võitsid mu südame.” Küll oli hea tunne, ja veidi hirm, et äkki ta hiljem siiski oma sõnu kahetseb. Aga ehk annab siis ka andeks, sest Ave on VÄGA HEA INIMENE.
Ave Alavainu räägitud lood pani kirja Mati Palmet
Foto Mati Palmet
