1992. aastal ilmunud “Naisena sündinud” tegi Kati Murutarist päevapealt menukirjaniku. 30 000-se tiraažiga raamat tõi kaasa hulgaliselt erinevaid arvamusi: ühed kiitsid julgust kirjutada elust “nii nagu asjad on”, teised väitsid, et nii pole asjad kunagi olnud. Ühes Internetis leida olevas biblioteraapia materjalis soovitatakse oma psüühikaprobleeme raamatuga ravivatel inimestel igaks juhuks hoiduda selliste teoste lugemisest, nagu Albert Camus’ “Katk” või Kati Murutari “Naisena sündinud”. Õnneks on Katil vähemalt üks kirg, mis vaenlasi ja kadetsejaid juurde ei too – see on ristsõnade lahendamine.
Kumb Sa nüüd siis oled, ajakirjanik või kirjanik?
Ütleme nii, et ma kirjutan artikleid, et võimaldada endale luksust kirjutada näidendeid ja raamatuid. Ja kõik see, mis artiklitele materjale kogudes jääb alateadvusse, vormib ennast raamatuteks. Kõik see on endasse ahmitud elu, üks vormub kiiremini kirjatööks, teine natuke aeglasemalt.
Minu teadvusse tulid kirjanikuna, raamatu nimi oli “Naisena sündinud”. Siis oli see tähelepanuväärne sündmus ja läks ühele teatavale põlvkonnale otse “kümnesse”.
See on täitsa naljakas, et ise kasvad sellest välja, mis 14 aastat tagasi kirjutatud. Romaane on mul ju palju, temaatika on teine ja huvid ammu-ammu hoopis teised. Tookord oli see midagi nii põletavat, uut ja värsket, et see vist jälitab mind kabelini. Ma ei kirjuta ammu enam mingisugusest seksist. Ma olen puberteedist välja kasvanud.
Kui keegi annaks Sulle nii palju raha, et võiksid kirjutada ainult romaane ja isegi mitte muretseda nende läbimüügi pärast, kas siis jätaksid ajakirjanikutöö maha?
Ilmselt mitte. Eks ta ole ka missioon. Ja mõnikord ma mõtlen, et olen kadestamisväärselt õnnelik inimene – kui ma saaksin teha, mida ma tahan, siis ma teeksin seda, mida ma teengi.
Raamatud on andnud mulle nii palju tuntust, et teisest lapsest saadik ei ole ma kuulunud ühegi väljaande toimetusse. Ma kirjutan nendesse väljaannetesse, mille ma ise valin, teemadel, mis mulle sobivad. Ajakirjandus annab hea motiivi sõita külla inimestele, kelle juurde muidu võibolla ei mobiliseeriks ennast sõitma. Näiteks mõne taimetarga juurde. Selles mõttes hoiab ajakirjandus reaalse eluga kontaktis ja kui seda teha südamega, saab inimesi toetada ja aidata liikuda sinna, kuhu nad jõuda tahaksid, selle asemel, kuhu me jõudnud oleme.
Oled vist üsna vastuoluline inimene. Ühed ütlevad, et oled kõrk tüdruk, kellest iialgi ei tea, kus ta võib laksu ära panna, teised räägivad, et Kati on usaldav inimene, keda lihtne ära kasutada. Kas on siis kasutatud ka?
Mhmh. Vahetpidamata. Sina näiteks praegu ja … Inimesed kasutavadki üksteist kas või selles mõttes, et me oleme üksteisele ehitusmaterjaliks. Me koosnemegi üksteisest. See hetk meie kahe vahel praegu läheb meie elulugudesse ja sellega oleme kumbki teist ära kasutanud. Ja natuke petnud ja … muljet jätnud ja … Aga eks selle kõrkusega ole selline lugu, et see on enesekaitse. Mida avatumalt ja paremate mõtetega inimestele lähened, seda rohkem saad haiget. Lõ-puks pead ikka mingi maski ette tõmbama, et hirmutav välja näha. Mis laksudesse puutub, siis need tulevad kogemata, need on lihtsa ja siira inimese loomulikud reaktsioonid, mida ei oodata.
Mis seal “Džunglistaaris” eestlaste ja lätlaste-leedulaste vahel toimus? Kas me tõesti üksteist üldse ei mõista?
Eranditult iga rahvas peab end paremaks ja väljavalituks. Muidu rahvas ei püsikski ja nii väikeste rahvaste juures on see väga vajalik. Hoopis suurem probleem oli see, et kõigil sealolijatel oli identiteedikriis. Kas oli tegemist kustuva tähega, nagu Eve või Erichi puhul, või oli inimene ennast uude plaati tühjaks laadinud ja täpselt ei teadnud, mida edasi teha, nagu Kadi Toom. Või siis oli inimene elanud rantjeeelu ja otsustades poliitikasse tagasi pöörduda, tegi valimispropaganda huvides selle natuke ogara sammu, nagu Jaanus Raidal. Ka kõik teiste rahvaste esindajad olid samasuguses identiteedikriisis. Sellised vaakumid lähevad omavahel resonantsi ja tagajärjeks on pidav kaitsehoiak, millega kaasnevad rünnakud teiste vastu.
Need, kes oma identiteedikriisi seal ei lahendanud, tulid tagasi veel hullemas seisundis. Nüüd on asjast mitu kuud möödas, aga need plahvatused muudkui jätkuvad. Kui lugesin ajakirjandusest, kuidas ma ennast seal rihmaks tõmbasin, mõtlesin, et need asjad on toimunud küll seal, kus mind ei olnud – džunglis ju napsu ei ole …
Mulle tundub, et mul õnnestus sellest lahti lasta, mina vähe-malt ei laima, ei sõima, ei vihka.
Kas nüüd on seiklemiseisu täis?
Ma läheks kohe jälle. Ma lõpetan praegu oma Malaisia-raamatut. Kohe, kui see on trükki antud, olen üsna valmis minema järgmisele seiklusele. Arvan, et need Tammsaare ajad, kus kirjanik istub oma laua taga ja mõtleb enda jaoks maailma välja, on möödas. Need võimalused, mis praegu on, kohustavad seda maailma tundma õppima, et kirjutada temast adekvaatselt, et leida üles võimalused, kuidas seda maailma hoida.
Kas Sul lauljast isa geenid ka kuskil olemas on?
Jah, isa geenid on tubli pool minu geenidest. Aga mul oli isa samamoodi kompott kõikvõimalikest eeldustest – ta oli ju legendaarne nukumeister, kirjutas ka nukuteatrile näidendeid, nendele itaalia armastuslauludele, mida ta esitas, kirjutas ta ise eestikeelsed tekstid. Hoolimata sellest, et sõja tõttu sai ta ainult seitse klassi haridust, oli ta mitmekülgne härrasmees – tädipoeg Lauri Saatpalu sõnul “Paul Pinna kategooria tegija”. Kadunud vanem vend Aarne Vasar oli maalikunstnik, aga samas ka rokkmuusik koos Hardi Volmeri ja Peeter Volkonskiga. Ise tahtsin pärast keskkooli minna Kunstiülikooli skulptuuri õppima, aga ei julgenud. Olin harjunud edukas olema, kartsin, et ei saa sisse, ega tahtnud mööda näppe saada. Et valik õige oli, on näha sellest, et ma pole pärast seda ühtegi skulptuuri teinud.
Olen kuulnud, et oled ka ristsõnalahendaja. Kust tuleb sellise elutempo ja ambitsioonide juures aeg ristsõnade lahendamiseks?
See pole aja kulutamine. Ristsõnad on täiesti kontrollitult ja garanteeritult parim psühhoteraapia vorm. Kui oled ennast tühjaks töötanud, on see niisugune asi, mis aitab sind uuesti raami saada ja koondada, teisest küljest süstematiseerida seda, mida sinus leidub. Kasutad oma elu jooksul kogutud teadmisi ja see on midagi märksa enamat, kui sõnade kirjutamine ruudukestesse. Inimesel tekivad ju assotsiatsioonid ja mõtted lähevad mõne sõna juurest kuhugi rändama, sealt tulevad inspiratsioon ja paralleelid. See on erakordselt hea enesekorrastamise, “sanitaar-päeva” ja psühhoteraapia vorm.
Küsitles Mati Palmet
Foto Ly Menov
