Palju on räägitud Teie episoodidest Eesti filmides, aga Teil on ju seljataga pikaajaline karjäär Nõukogude Liidu suurel ekraanil. Millised rollid ja filmid on sealt meelde ja kaasas käima jäänud?
Jah, mind ennast paneb ka muigama, et siin jääb vahel mulje, nagu oleksin ainult “Viimses reliikvias“ mänginud. Neid rolle on ühtekokku kuskil 54. Ja suuremalt jaolt on need tehtud väljas-pool Eestit – “Mosfilmis”, “Lenfilmis”, Kiievi stuudios … Päris paljudes, isegi “Taškentfilmis”. Viimane oli “Ferdinand Lüssi elu ja surm” 1985 “Mosfilmis”. Anatoli Bobrovski käe all olen mänginud veel filmis “Ilma eriliste tundemärkideta”. See oli õnnestunud roll. Mulle endale meeldis seda teha ja ka linal oli pärast hea vaadata.
On Teil ka veidi kahju, et suure-pärane vene näitlejate koolkond uute aegade tuultes laiali pillutati?
Jah, need uued, kes peale tulevad, on kõik ühte nägu. Ei ole isiksusi, neid ei tunta. Kui festivalidel läheme lavale meie, nii-öelda pensionärid, on saalis ovatsioonid ja meid tuntakse ära. Noortega nii ei ole. Aga vene filmikunst on küll sellises seisus, et näiteks Valentina Titova, kes on mänginud väga palju klassikalisi osi, istus seni tööta ja pidi nüüd eelmisel aastal raha pärast võtma vastu rolli seriaalis, mille režissöör ise ka ei tea, mida tahab.
Teil on vist vedanud, et olete Eestis sedavõrd tähelepanuväärne figuur, et leida tööd ka endale huvitavas valdkonnas?
Siin tuleb tänada Ilmar Taskat, kes mind Kanal2-e kutsus, õpetas ja julgustas.
Eesti telekanalid nii rikkad ei ole, et lihtsalt “dekoratiivtöötajaid” pidada. Järelikult olete omandanud ikkagi uue elukutse?
No ma arvan küll, et ma päris vilets ei ole. Kui me alustasime, oli meid päris vähe ja nii suur Ilmar Taska rahakott ei olnud, et ta oleks saanud kedagi ainult nime pärast tööl pidada.
Eve Kivist kirjutatakse ja räägitakse palju, aga peaaegu mitte kunagi tema igapäevatööst. Milles seisneb Teie töö Kanal2-s?
Olen reklaamiosakonnas konsultant. Kui alustasin, olin päris üksi. Algus oli väga raske ja näitlejaoskused ning suhtlemiskogemused tulid siin kõvasti kasuks. Samuti tutvused. Seoses minuga on meie koostööpartnerite hulgas kümmekond firmat kanali esimesest päevast kuni tänaseni. Selle töö juures on kõige tähtsam, et oma partnereid ei tohi ära unustada, nendega peab suhtlema aasta ringi, mitte ainult siis, kui endal vaja on.
“Viimse reliikvia” stsenarist Arvo Valton on öelnud, et Agnest ja Gabrieli oleks pidanud mängima Eve Kivi ja Bruno Oja. Kas olete ka ise sellele mõttele tulnud?
Seda on mulle nii palju räägitud. On küsitud, miks ma ei nõudnud endale Agnese rolli proovivõtet. Aga ma ei läinud Grigori Kromanovile midagi ette kirjutama. Ursula rolli kinnitas ta minu ilma proovi-võtteta. Võtteid tehti ainult selleks, et proovida nunnarüü sobivust. Kuid tagant-järele mõeldes – äkki olekski pidanud ennast välja pakkuma.
Räägitakse, et selle filmiga juhtus üldse kummalisi asju. Taheti ekraniseerida Bornhöhed – lõpuks jäi algmaterjalist õige vähe alles; asuti tegema tõsist filmi, välja tuli kergesisuline seiklusfilm jne. Kas tundsite tõesti ka võtete ajal, et keegi ei tea päris täpselt, mis siit välja tulema peab?
Võtetel ma seda ei tunnetanud. Tõsi küll, Kromanov kahtles kogu aeg palju, mõtles ja närveeris. Aga ta oligi selline tüüp – ma olen teda ka teiste filmide juures näinud. Vahel tundus ta lausa hädine oma kõhklemistega. Võib-olla tema tunnetas seda probleemi, aga näitlejad niimoodi aru ei saanud.
Kas Ursula “Viimsest reliikviast” on ka Teie kui näitleja jaoks olulisim roll eesti filmikunstis?
Ei, ma ei olnud selle rolliga ise päris rahul ja ütlesin seda ka esilinastusel välja. Minu arvates võeti montaaži käigus välja mõned väga head kohad – näiteks nunnade piitsutamine. On ju olnud palju suuremaid rolle. Olin üllatunud, kui Veljo Käsper kutsus mind Kristiina osasse filmis “Väike reekviem suupillile”, olin ju rohkem romantiliste rollide esitaja olnud. Ja veel meeldis mulle väga osalemine Hardi Volmeri filmis “Tulivesi”.
Räägime eesti filmikunstist. Kas lootust on?
Muidugi on. Lootus peab alati olema, muidu ei saagi midagi teha.
Meil on olnud väga tugevaid filme – see-sama “Tulivesi”, hilisemast ajast “Som-nambuul”, aga vaimustus kestab vaid hetke ja siis jätkub lõppematu nutulaul Eesti filmi olematuse pärast. Me oleme nagu harjunud sellega, et kogu aeg halada iseenda kallal. Kui käisime Soomes esilinastusel ja näitasime “Tulivett”, olid soomlased nii vaimustuses, et leidsid eesti filmikunsti kohati ameeriklaste omast parema olevat.
Aga mis suunas peaks eesti filmikunst liikuma, et tegijatel tuleks tagasi enese-kindlus ja publikul lugupidamine nende vastu?
Ehk me ei peaks nii rõhutama, et teeme eesti filmi. Võib-olla peaks filmi tegema nii, et see oleks mõistetav ka laiadele hulkadele kogu maailmas.
Kas Teile kui filminäitlejale on viimastel aastatel ka rollipakkumisi tulnud?
Pakkumisi tehakse, aga endises Nõu-kogude Liidus on olukord praegu selline, et mulle tehti ülemöödunud aastal neli ettepanekut ning ükski neist pole siiani töösse läinud. Enamasti on asi rahas-tamises ning tähtajad sealmail paika ei pea. Üks Moskva–Jaapani projekt, kus minu jaoks ette nähtud peaosa, pidi käivituma möödunud suvel, Gruusia–Ungari planee-ritud ühisfilmi ststenaarium läks hoolimata mainekast stsenaristist “riiulile” paremaid aegu ootama. Usbeki televisiooni seriaa-list, milles on minu jaoks üks roll tulemas, on esimesed kümme seeriat valmis ja kui nende müügiga on piisavalt raha teenitud, siis alles jätkatakse võtetega. Viimane pakkumine tuli oktoobris ringsõidu ajal Hiinas Moskva televisiooni poolt, eks aeg näitab, mis sellest saab.
Kõik see annab ju märku, et suure tõenäosusega tuleb ühel hetkel grimm peale panna ja prožektorite ette astuda. Kas olete selleks valmis?
Jah, muidugi olen.
Küsitles Mati Palmet
Foto TV3
