LEMBIT SAARSALU: Meie oma muusika on originaalne, põnev ja huvitav ning seda oodatakse igas maailmanurgas
Selle jutuajamise eel esinesite koos Olav Ehala ja Toivo Undiga Paides sadakonnale inimesele. Kas vahel teeb meele mõruks ka, et oled küll džässmuusikuna maailmanimi, aga väikese rahva esindajana pead kodumaal leppima ka õige napi kuulajaskonnaga?
Mulle ei ole tähtis, kas sada või kümme tuhat. Olen Ameerikas ja Euroopas ka kümne tuhande ees esinenud. Peaasi, et inimesed kuulavad. Ja täna oli see tunne, et inimesed tahtsid kuulata. Seda me tundsime kohe pärast esimest lugu. Iga artist saab sellest kohe aru. Ja ma arvan, et need inimesed, kes siia tulid, said sellest rõõmu ja elamuse.
Jääb mulje, et eesti estraadimuusikas on välja kujunenud juba mingi põlvkondadeülene repertuaar – praegused verisulis noored muusikud tulevad tihti lavale nende lugudega, mis olid tehtud ammu enne nende sündimist, 60-ndate eesti estraadimuusika kõrgajal.
Ah et miks? Vastus on lihtne seal on väga head lood, väga head meloodiad ja nende taga on professionaalsed inimesed, kes valdasid kõiki kompositsioonivõtteid. Ma üllatun, kui käin vahel mõningatel privaatesinemistel kuskil juubelitel. Näiteks „Mis värvi on armastus“ on nüüd juba selline küünlavalguse-lugu, mille saatel kõik kõiguvad.
On tõesti õige mis on ikka hea, ega see kuskile kao. Aga loomulikult on tähtis ka see, et see peab kuskil kõlama. Kes siis veel meie muusikat peaks mängima? Ma kordan, sõbrad, kõik see McDonalds ja hamburger on igal pool ühesugune, aga katsume sellest pääseda. Meie oma muusika on originaalne, põnev ja huvitav ning seda oodatakse igas maailmanurgas.
Kipume end uhkusega laulurahvaks nimetama. Oled näinud maid ja rah-vaid nii lava pealt kui ka lava eest, kuidas siis on? Kas oleme teistega võr-reldes kuidagi rohkem laulurahvas?
Oleme musikaalne rahvas muidugi. Aga et me nüüd ainult laulurahvas oleme? Mina, vastupidi, olen pillimees! Ka minu peres lauldi. Minu isa, ema ja õed laulsid ning ma ise laulsin poistekooris, aga lõpuks hakkas mulle ikkagi instrumentaalmuusika meeldima. Aga mis mulle kõige vähem laulmise juures meeldib, on see, et lauldakse 4-5-6 salmi ühtemoodi. Kui olin selline 7-8-aastane, siis pärast teist-kolmandat salmi olin kogu aeg ärevuses. Kogu aeg ootasin, et midagi peab ju muutuma, kaua võib seda käiata!
Aga las see eestlane olla laulrahvas pealegi, mina seda ära muutma ei hakka. Aga ma räägin ühe loo.
Olid Eesti NSV päevad Gruusias. Olime seal estraadiorkestri ja paljude solistidega. Nagu ikka, istusime õhtul laua taga ja siis laulsime „Ei saa mitte vaiki olla“ ja need muud lood ka ära. Paar klaasi veini oli ka hinge all ja tundsime, kui hästi see meil kõik läheb, kui äkki kaheksa meest hakkasid laulma unisoonis. Mingi heli tuli kuskilt ja see paisus ja paisus mitmehäälseks. Ja siis me tundsime küll piinlikkust, et polnud me nii hea laulurahvas midagi, kui grusiinid tulid välja oma vana muusikaga, mis oli nii võimas. Muidugi pärast selgus, et neil oli siis juba terve Euroopa läbi sõidetud.
Aga kõigil rahvastel on oma head lauljad ja hea muusika.
Aga millistele rahvastele on meie muu-sika kõige paremini kohale jõudnud?
Meie rahvamuusika on igal pool hästi läinud. Ameerikas tuldi „Targa rehealuse“ kohta pärast iga kontserti küsima, kust-kohast on pärit niisugune põnev lugu ja kust ma ise pärit olen. Iga kord küsiti! Ja ma ütlesin – Eestist. Vat see ongi meie originaalsus, see on meie oma!
Ma toon ühe näite ja see on nüüd vastuseks küsimusele, kus eesti muusika kõige paremat vastuvõttu leidis. Mängi-sin Laines ja olime koos Vello Orumetsaga kontserdireisil. Tegin siis ühe kolmeosalise instrumentaaltsükli eesti rahvamuusikast. Olime Kasahstanis ja andsime päevaga kolm kontserti kohaliku filharmoonia saalis ja iga kord sain Vello Orumetsaga võrdsed ovatsioonid.
Viimased viiskümmend aastat on ühel pool barrikaadi olnud need, kes väidavad, et haridus on ka muusikas kõige alus, teisel pool aga need, kes akadeemilisest muusikaharidusest suurt ei pea, hinnates pigem vabadust ja mängulisust, ning kelle tegevuse kohta maestro Peeter Saul on kurjasti öelnud „laste isetegevus“. Kas džässmuusikas, kus on pikk õpitav traditsioon ning samas au sees improvisatsioon, võiksid need kaks leeri kuidagi ka ühele meelele jõuda?
Ega sellel, kes on hariduse saanud, pole see mööda külge maha jooksnud. Ja teiselt poolt on eestlastel tore ütlemine – ega haridus pole matsi rikkund. Aga muusikas on alati veel üks pool, mis määrab, ja see on andekus. Aga andekus pole ka nii, et said selle kaasa ja kõik. Siin sõltub ka sellest, mida kodus kuulati, mida isa-ema kuulasid, mida vanaemad-vanaisad. Kui see inimesele meeldib, siis midagi sünnib temas. Kuidas Juhan Liiv selle helina kohta ütles? Kui lapsel on see helin ja see läheb tugevamaks-valjemaks, siis ta lõpuks ka avaneb.
Aga ma saan ka Saulist aru. On kaks erinevat asja – üks on lihtsus, aga teine, mida ma üldse ei salli, on primitiivsus. Meie massimeedias saab praegu nii teha, et primitiivset asja taotakse inimestele nii kaua, kuni nad hakkavad arvama, et see ongi hea.
Õpetan ise muusikat juba viis aastat ja eks ma ikkagi tahan, et õpilased natukenegi rohkem harmooniat valdaksid. Vaatame Euroopa kogemust. Kes seal midagi on saavutanud, on ikka õppinud.
Iga noore muusiku unistus võiks olla saavutada muusikas sama palju kui Lembit Saarsalu. Aga elus tuleb teha valikuid ja kunagi ei tea, mis on õige. Kui vaatad senisele elukäigule tagasi, mis olid need õiged otsused, tänu millele said nii heaks muusikuks ja jõudsid suurtele lavadele?
Esimene õige otsus oli, kui pärast 8. klassi lõpetamist Roosna-Alliku koolis sõitsin Tallinna, läksin otse muusikakooli direktori kabinetti ja teatasin: mina tahan tulla õppima. Direktor oli siis Heino Rannap. Vaatas mu hinded üle, et mis poiss on ka. Sain veel öelda, et olen puhkpilliorkestris ka mänginud. Kui hiljem bussiga Paidesse sõitsin ja tekkel peas oli, tundsin uhkust selle üle, et olen muusik.
Ja üks eriline vedamine oli, et sattusin džässiringkonda. Mulle meeldis klassika ka, aga see, et sain džässi juurde, kohtusin Tiit Pauluse ja Raivo Tammikuga, kui olin 16, vaat see oli üks õige asi.
Ja lõpuks see, et ma 1989. aastal Ameerikasse välja jõudsin. Mängida koos Lionel Hamptoniga, keda seni olin kuulnud ainult plaatidelt või Ameerika Häälest!
Tagantjärele võib öelda, et oli ka palju juhust. Kas või see, et meid kümnete ja sadade hulgast sinna Amerikasse välja valiti.
Kas midagi kahetseda ka jääb?
Oleks tahtnud džässiharidust saada, nii nagu praegu noored saavad. Vaat see kripeldab. Aga nüüd õpetan ise.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
