PAUL-EERIK RUMMO: Luule on selline küllaltki peen nišikuns.
Kas suudate praegu meenutada, kuidas ise tajusite oma positsiooni, kui olite tänu “Viimse reliikvia” lauludele sattunud väikerahva kitsast kultuuri-huviliste ringist nende hulka, kelle nime teadis iga eestlane?
Kole oli. Ma arvan, et loomu poolest ei ole ma üldse auahne inimene. Pigem kui oleks olnud sellist soolikat või selgroogu või natukene teine ühiskondlik taust, oleksin pigem kloostrisse läinud. Mina tahan vaikset ja rahulikku elu. Aga kuidagi, jah, sattusin väga varases noores eas sellesse rolli. Ja vaat siis on juba auküsimus, et pead selle rolli välja kandma, kui juba nii on juhtunud.
Kas joogi väljategijate ja õlalepatsutajate ring oli lai?
Ei, õnneks mitte väga. Isegi sel ajal, kus tõesti luuletaja võis olla staar. Polnud veel rokistaare, sellist kultuuri ega ka sellist ühiskondlikku mentaliteeti. Praegu luuletaja ühe korraliku rokistaari kõrval ikka enam staar ei ole. Ma ei ole selle üle kurb, pigem vastupidi.
Selles hirmsas vaikivas olekus, mida nõukogude võim peale surus, olid kirjanikud esimesed, kellel tekkis mingisugune võimalus rääkida midagi kas proosas või riimide taha ära peidetult, mida kõik inimesed rääkida ei saanud või võib-olla ei osanud, ja muutusid staarideks. Mõtleme selle peale, et Moskvas ja teistes suurtes linnades toimusid luulesündmused suurtel staadionidel ja tribüünid olid rahvast täis. Mulle see isiklikult ei meeldi, minu arvates on luule selline küllaltki peen nišikunst.
Aga sellist populaarsust minu meelest ka neil aastatel siiski minusuguse staari puhul ei olnud, et lähed kõrtsi ja terve kõrts tahab sulle välja teha.
Luulevormis sõnu ja mõtet painutada on ilmselt natukene lihtsam kui proosateoses see kuulus “ridade vahele kirjutamine”.
Tõenäoliselt jah. Aga see ei peaks normaalsel ajal ja normaalses elus olema motiiv, mille pärast ma tahan luuletusi kirjutada. Kirjutad ikka seda, mis torust tuleb, ja see, mida publik sealt välja loeb, on juba teine küsimus.
Kas vahel on tundunud, et teie, Juhan Viidingu, Hando Runneli ja teiste vabadusvõitleja mainega luuletajate loomingust on lugejad ridade vahelt leidnud ka selliseid varjatud mõtteid, mida kirjanikud tegelikult sinna pannud ei olnudki?
Selliseid juhtumeid on ka muidugi ette tulnud. Üks asi on see, et vaba kirjutamine ükskõik millest ongi selle ülereguleeritud totalitaarse ühiskonnakorralduse juures juba iseenesest vabadusvõitluslik akt, mitte see, et sellel luuletusel on otseselt vabadusvõitluslik sisu.
Oled riigivastane sellepärast, et tunned ennast vabana?
Jah, täpselt, see on oluline! Kõike, mida teed, teed oma sisemise vabaduse pinnalt. Ja väga karmi totalitaarse reźiimi tingimustes on see juba nii-öelda riigivastane. Juba see, et sa olemas oled! Juba see, et sa teed, mis sulle pähe tuleb.
Ka “Viimse reliikvia” laulude seest pole raske leida seda vabaduseiha ja vabaduse mõtet. Kas nende tekstide loomisega käis kaasas ka otsene soov neid mõtteid sinna peita?
Ei, nende luuletuste puhul ei käinud. “Reliikvia” laulutekstid olid ju tellitud töö. Aga ma ei võtnud vastu tellimusi, mis ei läinud enda mingi impulsiga kokku või kus polnud seda kerget “särtsutunnet”, et seda ma teeks võib-olla siis ka, kui keegi poleks tellinud.
Nii et seal väga peita polnud üllataval kombel midagi vaja.
Enda vabaks rebimise ja selle reaalse võimalikkuse mõte ongi ju seda filmi läbiv.
Ja-jaa, täpselt! Oli selline hämmastav ajaline kokkusattumus, et kui mul see tellimus peal oli ja tähtajad olid ees ning vabadusega seotud teemad iga nurga alt, läksid täpselt samal ajal Vene tankid Tšehhoslovakkiasse maha suruma seda suhtelist vabadust, mida seal üritati saavutada.
Sõna otseses mõttes. See pole kujund, vaid täpne fakt, et ma kirjutasin neid laulutekste nii, et mu teise kõrva ääres oli raadio, mida tuli vaikselt timmida, et läbi segajate kuulda BBC otsereportaa˛e Praha ja Bratislava tänavatelt. Eks see kokkusattumus mingil määral nende tekstide tonaalsust ka mõjutas.
Samal ajal oli vaja hoida kolmekuist last. Ühe käega kirjutasin, teise käega hoidsin raadiot kõrva ääres ja jalaga kiigutasin lapsevankrit. Kõlab nagu kirjanduslik või filmiline väljamõeldis, aga nii oli.
Aga noil aegadel tehti igasuguseid tellimusi. Kas olete kunagi, kuskil, mingitel asjaoludel kirjutanud mõne luuletuse Leninist?
Leninist ei ole. Ja ei mäleta ka, et keegi oleks öelnud, et peaks.
Kas pole omas pagasis nõukogude ajast ühtegi luuletust, mille praegu tagasi vaadates oleks võinud kirjutamata jätta?
Mul olid küll mõned tõlked sellesama põlvkonna vene nõukogude luulest, mis ka üritas omal viisil olla kas siis mässuline, aga teatud mõttes veidi liberaalsem. Mõned neist olid tooni ja poeetika seisukohast päris toredad ja efektsed luuletused. Neid ma küll tõlkisin isegi ilma otsese tellimuseta. Eks samal ajal oli vene luules seda halvas mõttes konservatiivset või mustasajalist joont ka tapvalt palju, mis võis olla selles mõttes täitsa arvestatav, aga nende kallale tõlkima ja neid levitama ma ei kippunud.
Olete kogu Eesti taasiseseisvumise aja olnud Eesti poliitikas tipptasemel tegev. Mis on praegusel hetkel Eesti jaoks oluline? Mis on kõige tähtsam?
Poliitika on muidugi väga lai ja katab kõiki eluvaldkondi ning kui sa seal sees oled, siis pead teatud määral kõigega kursis olema. Aga mingi kitsam tegevussuund peaks igaühel ka olema. Mina olen enda jaoks selle määratlenud, see on haridusse puutuv. Rahva elu edasikestmise ja mis tahes edu saavutamise vundament on haridus. Hariduspoliitilised otsingud, mismoodi haridussüsteemi nii sügavuti kui laiuti, nii logistiliselt kui ka sisuliselt ümber korraldada nii, et ta suudaks oma ülesandeid täita – see on minu arvates fundamentaalne sfäär.
Toon ainult ühe näite. Eestis on vähe inimesi, see tähendab, et igaüks peab olema mitme eest, võrreldes suuremate rahvastega. Ja et inimesel oleks võime olla mitme eest, see on ka hariduse ja kasvatuse küsimus. Aga Eesti tööturul on üks kolmandik inimesi ilma igasuguse kutselise ettevalmistuseta. Need on inimesed, kes sõna otseses mõttes ei oska midagi!
Sellel taustal räägime tööpuudusest, räägime noorte tööpuudusest sealhulgas, räägime tööjõupuudusest, et kui palju jääb meile investeeringuid tulemata, sest meil pole inimesi, kes suudavad töötada. See on minu arust iga konkreetse inimese peale mõeldes, riigi ja rahva tuleviku, oleviku ja igapäevase elu peale mõeldes fundamentaalne teema. See on kõige tähtsam.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
