EGON NUTER: Minu jaoks on tähtis, et oleksin heas lavastuses.
Kunagi Türi Lillelaadal, kui olid mõnda aega kohalike külameestega vilus istunud, ütlesid, et oled “inimeste fänn” ja naudid juhuslikult kohatud inimestega suhtlemist. Kas kasutad seda kuidagi ka oma näitlejatöös?
Teadlikult mitte, aga alateadlikult kindlasti. Situatsioonid, mida elus näed, liiguvad sinuga kaasas, kui nad on juba mällu sööbinud.
Praegu ma näteks olen selline rohelise transpordi kasutaja. Sõidan trammiga tööle ja tagasi ja ma pean ütlema, et o n kohutavalt huvitav jälgida inimesi. Minu jaoks on rõõm näha igasuguseid tüüpe, aga kas seda töös ära kasutada … Otsest tulemust ma ei näe.
“Õnne 13” Jürka prototüüpi ei rända kuskil ringi?
Ei tea, neid rändab vist hulganisti. Sest mul on väga raske minna Säästumarke-tisse või mujale poodi, ilma et keegi minuga kontakteeruks, patsutaks ja kiidaks ning et pärast siis ka õlleraha küsiks. Mingi niisugune prototüüp on “Õnnest” kumanud, et sellised inimesed astuvad ligi. Kuigi ma ise ennast seal seriaalis päris õllejoodikuks ei pea.
Jürka on ju edasipüüdlik tüüp tegelikult.
Ta ikka püüab midagi, jah.
Sinust jääb mulje, et oled näitleja, kellel tuleb kõik välja. Miskipärast ei meenu ühtegi olukorda, kus Egon Nuter oleks sattunud ebasobivasse rolli või siis mõnes rollis märkimisväärselt ebaõnnestunud. Kuidas see asi enda poolt vaadatuna tundub?
Oi, ei tea. Vahest ikka on olnud, et mõni asi on tulnud halvemini ja mõni paremini.
Aga minu jaoks on tähtis, et oleksin heas lavastuses. Siis ei määra rolli suurus, siis nagu hoiad näitemängu ja püüad oma rolliga seal sees hästi hakkama saada. Aga nii uhke ja ülbe ma küll ei ole, et öelda, et mul on kõik õnnestunud. Arvan, et on olnud omal tasemel ärategemisi ka, kus ei saa öelda, et oleksin nüüd millegagi väga hakkama saanud.
Kas mõni pakutav roll on ka nii kehv olnud, et on tulnud ära öelda?
Las ma mõtlen natuke … Ei tea, vist päris nii ei ole. Kui on mingeid ettepanekuid tehtud, siis ehk ikka sellepärast, et on nagu nähtud, et see roll võiks mulle sobida. Sellepärast ma küll ära öelnud ei ole.
Aga see vabakutselise elu on nii keeruline – mõnikord tulevad pakku-mised ridamisi ja mõnikord ei tule neid üldse. Ja vahel tuleb see kuldkalake nii 12. tunnil, et oled end juba kuhugi ära lubanud ning nii on mõnigi ahvatlev asi jäänud tegemata.
Soome Valtra traktoritehases töötab tänapäevani mitu töötajat, kes siiamaani usuvad, et nad on Eesti presidendiga kohtunud, sest vastaval pidulikul üritusel nad polnud piisavalt tähelepanelikud tuvastamaks, et nad tegelikult kohtusid esinema kutsutud näitleja Egon Nuteriga. Kui vana see roll praeguseks on?
Lennartit mõtled? See hakkas Vanalinna Stuudio “Prügikastidest” peale ja Kiviräha uues väljaandes “Meri ja Orav” oleme mänginud teda siiamaani ja mängime veel aeg-ajalt.
Oled päris Lennart Meri kätt ka surunud?
Jah, olen surunud. Ta kutsus ju mind vastuvõtule, kui ta ametiaeg hakkas otsa saama. Ja ükskord kohtusime juhuslikult Noarootsi kalmistul, kuhu on maetud minu isa ja kui ma ei eksi, siis tema esivanemad vist ka.
Kas ta selle presidendi parodeerimise kohta midagi arvas ka?
Ta ei öelnud selle kohta midagi, aga ma nagu lugesin välja, et suhtumine oli positiivne. Üks kõige ootamatum kõne oli Linnahalli, kui oli parasjagu mingi muusikali tegemine, tuli vaheaeg ja telefon helises. Võtsin vastu, aga katkestasin rääkimise, et võtta märkmik, sest arvasin, et on mingi tööjutt. Samal ajal kui ma seda märkmikku otsisin, siis mõtlesin, et oot-oot-oot, nii tuttav hääl. Ja oligi Lennart Meri! Selle pausi järel küsis ta muhedalt: “Noh, tundsite ära või?” Vaatasin igaks juhuks korraks garderoobi uksest koridori, et kas keegi äkki teeb lolli nalja. Aga ei. Oligi Lennart ise. Ta teatas, et Eskilstunas Rootsimaal, kus mul isagi elas, on leitud Nuteri-nimeline vanaproua Sigrid. 98-aastane, aga hea tervisega. Et kas on minu sugulane. Vastasin, et ei tea, neid sugulasi võib seal olla küll. “No vat, uurige välja siis ja kui saate teada, helistage mulle. Pall on nüüd teie käes, number on teil masinas.”
Lubasin seda siis teha, mida ma siiani teinud ei ole. Ja siis ta küsis: “Kuidas muidu läheb?” Rääkisin siis, et Kivirähk on kirjutanud sellise näidendi nagu “Orav ja Meri” ja pean jälle teda kehastama. Ta kostis selle peale rõõmsalt: “Noh, kuule, tööd tuleb ikka teha.” Muhe, minu arvates väga muhe!
Kas etenduse “Meri ja Orav” tekst on aja jooksul ka muutunud? On seal kohta mingisugusele improvisatsioonile?
Ei ole, tekst on üpris kindlates raamides. Aga mäng tihtilugu erineb tempolt ja intensiivsuselt. Mõnikord tuleme kokku ja pole seda mänginud kuid. Teksti pärast me ei muretse – see tuleb nagu une pealt. Aga mängimised on erinevad. Vahel isegi siis, kui oleme tihedalt mänginud. Üks vaheldusrikas tegevus. Ja Andrus on hea partner, pean kiitma!
Pärast Meri surma pidasime mitu aastat pausi. Puhtalt pieteedist. Kuidagi kaevus lugu aga uuesti üles ja see oli märk, et toonasest presidendist oli saanud legend. See on rohkem nagu tema teene, et see etendus siiski veel ekspluateerimist leiab.
Mis praegu käsil või valmis olevatest asjadest on see, mis endale kõige rohkem pakub?
On üks kohutavalt hea näidend “Neljakesi paaris”. See on niisugune golfimängijate tükk, kus koolist on möö-dunud 25 aastat, on kooli kokkutulek ning sellele järgneval päeval lähevad neli meest koos golfi mängima. Nende kohta avaneb siis, mis mehed nad on, mis on jäänud kooliaega ja mis toimub praegu. Väga mitmekihiline ja kihvt lugu, aga ma ei tea, kuidas välja kukub. Seda mängitakse Jõelähtme golfiväljakul.
Kuna jutt läheb ristsõnaajakirja, on paslik uurida, kas ristsõnu ka lahendad.
Ja kuidas veel! Lahutamatud kaaslased. Ma kohe ilma ei saa, olen sõltlane võib-olla. Sageli olen olukorras, kus on palju rahvast ümber ja millessegi eriti süveneda ei saa. Siis ma lahendan ristsõnu. Olen proovinud igasuguseid ja kindlat lemmikut mul polegi. Aga mõnikord olen ostnud selle paksu ristsõnaraamatu. Muidugi teeb meelehärmi, kui kohe välja ei tule, aga siis peab natuke uurima, guugeldama või kaarti uurima. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka. Jonni ei jäta!
Küsis: Mati Palmet
Foto: Egon Nuteri erakogust
