ALEKSANDER SÜNTER: Kui inimene on oma turvatsoonis ja sealt ringi vaatab, siis ei näe ta pooli asju.
Kas Oort on popansambel?
Sellises oma nišis kindlasti. Aga olla popp pole siht, mida oleksime endale seadnud, et peaksime kõlama skaiplussides ja igal pool … selline populaarsete ansamblite maailm, niipalju kui olen sellega kokku puutunud, ei ole päris see, milleks tahaks ise muusikat teha.
Oort on ansambel, mis tekitab palju poleemikat. Ikka arutletakse selle ümber, et mida Oort taotleb. Nüüd on hea võimalus seda bändi liidrilt endalt küsida.
Teeme muusikat sellepärast, et seda on mõnus teha. Ja mulle tundub, et see, mida me teeme, meeldib ka paljudele inimestele. Sellevõrra on mõnu veelgi suurem, kui saab seda jagada ja peegeldusena tagasi. Esmatähtis on olnud, et oleks endal huvitav. Mis puu-dutab rahvamuusika kasutamist ja käsitlust, siis olen seda õppinud ja uurinud, nii et on tekkinud selline oma-moodi respekt regilaulu ja üldse meie esivanemate pärandi suhtes. Sellega ei saa lihtsalt vastuollu minna, sest muidu oleks endal ebamugav seal lava peal.
Aga kus on Oorti jaoks see piir, millest ei tohi üle minna rahvamuusika kasutamisel?
Võib-olla see, et iseendaga ei tohi vastuollu minna. Vahel on olnud küsimus, et on ühe piirkonna tekst ja hoopis teise piirkonna meloodia, mille olen kokku pannud. Siis ma olen põhjenduseks öelnud, et ma ise olen ju hoopis kolmandast piirkonnast. Vastuolu on seal sees nagunii – kui mina saarlasena laulan Lõuna-Eesti laulu, kuidas ma seda peaksin siis laulma? Lõuna-Eesti keeles või hoopis saare keeles? Siis ma lähtun lihtsalt sellest, kuidas selle laulu mõnu endas veerema hakkab – niivõrd, kuivõrd ma seda valdkonda tunnen –, kuidas mulle endale tundub, et ma ei lähe selle asja olemusega vastuollu. Et ma ei tee ülekohut selle laulu kunagisele esitajale või selle kohaliku pärimuse kandjatele. Endale mulle oli tunnustus see, kui kunagi aastaid tagasi, kui me Oortiga tegutsema hakkasime ning lauluga “Aeti mu mõtsa” saates “Seitse vaprat” olime, tuli Pulga Jaan Võromaalt juurde ja ütles: “Tead, Sass, minu arvates sina oled Eestis kõige parem võro rahvalaulu laulja.” Saarlasena oli seda ühest küljest kummastav kuulda, aga teisest küljest oli see tunnustus ja järelikult ei olnud ma selle traditsiooni kandja silmis ämbrisse astund.
Ma usun, et eelkõige ongi inimesel vaja oma sisetunnet ja ümbritsevat loodust jälgida. Nende kaudu ongi kõige otsesem side kogu meie esivanemate pärandiga. Sest inimese organism on, nagu ta on aastatuhandeid olnud, väikeste erisustega aja jooksul, aga mitte väga märkimisväärsetega. Loodus samamoodi. Küsimus on lihtsalt selles, mida me märkame ja mida kõrvale jätame. Ma usun, et loodus on meile palju parem regilaulu õpetaja kui mingid õpikud või uuendatud salvestised. Arhiivilindistused on muidugi super ja see, et meil neid nii palju on. Sealt saab tunda seda hõngu, mis inimestes toona neid laule lauldes oli, mida nad tundsid, kuidas seda tunnetasid. Aga nemad olid omas ajas, oma tunnetusega ja täna lauldes peab ise selle tunde üles leidma, et ei läheks vastuollu, et seesama vägi, mis on selles laulus olemas, mis väljendub täna siin minu kaudu – ma pean selle iseendast üles leidma, alles siis ma saan seda teistega jagada. Ma ei saa seda õpiku järgi õppida või kirjelduste järgi jäljendada.
Kas punkbändi ka oled kuidagi teinud?
Kunagi Sass Projekt Viljandis kui sellega alustasime, siis osad lood, mis praegu ka Oorti repertuaaris on, kõlasid üpriski pungilikult. Nüüd on see tasapisi muutunud lihvitumaks ja professionaalsemaks, kuigi punk on ka väga kihvt ning seal on oma võlu ja mõnu.
Ikka on kõiges rahvamuusika sees olnud?
Rahvamuusikaga olen küll, jah, kogu aeg olnud seotud. Olen lihtsalt sellises keskkonnas sündinud ja kasvanud. Aga ega mina osanud seda siis rahvamuusi-kaks pidada. Ja ega nendel liigitustel-nimetustel mingis mõttes olegi tähtsust, kui ühel hetkel ennast kõiksuse palge ees leiad. Nüüd viimasel ajal on see, et olen ise hakanud laule tegema, mis ei lähtu otseselt rahvamuusikast, aga eks samad intonatsioonid on seal ära tuntavad. Ja pereansambliga käime kontserte andmas. See ei ole küll jah tavamõistes rahvamuusika. Aga seal tekib jällegi teine dimensioon – selline perena millegi tegemine, mis on ju väga ürgne.
Tammsaarest võime järeldada, et inimene peaks korraks oma juured lahti kaksama, et nende juurde lõpuks tagasi jõuda.
Seda ma olen küll, jah, mõtelnud, et selleks, et inimene enda juuri üles leiaks, ta peabki esmalt neist lahti laskma. Ta peab kõigepealt valmis joonistama selle maastiku, kaardi, mille pealt oma juuri hakata otsima. Kui ta on oma turvatsoonis, ühes punktis, ja sealt ringi vaatab, siis ei näe ta pooli asju.
Aleksander, sa oled väga palju asju enda jaoks selgeks mõelnud. Mis sa arvad, kas sa ise oled nüüd valmis? Tead oma tõdesid ja kriitikat ei karda?
Kindlasti mitte. Kui ma valmis oleksin, mis mõtet oleks siin elada? See on kõik üks pikk arengutee ja ikka leiad end teisi kritiseerimas või haavumas teiste kriitikast enda suhtes. See on loomulik protsess, mida ka inimene vajab. Elu mõnu tulebki eksimistest, ekslemisest, otsimistest ja leidmistest.
Kas vahel mõne ristsõna ka ära lahendad?
Lahendan ikka. Ei saa nüüd ütelda, kas ma selles väga tugev olen, aga see on üks väga mõnus ja põnev tegevus. Teised pereliikmed kodus lahendavad väga usinalt ristsõnu. Eelkõige vanem tütar – tema on kõige aktiivsem lahendaja ja otsib ka vajaduse korral entsüklopeediast või internetist lisainformatsiooni.
Esimese klassi tüdruk! Oled uhke ka tema üle?
Kindlasti olen. Ta on väga tubli tüdruk. Ja nüüd järgmine tütar, kes on kuuene, on samamoodi lasteaias kirjutamise-lugemise kätte saanud ja pusib lihtsamaid ristsõnu. Nelja-aastane poeg leiab endale põnevat tegevust igasugustest piltidega mõistatustest. Kord tahtis ta nii väga auhinnaks olevaid Bakugane. Siis kauples õdedega, et need aitaksid tal selle ristsõna ära lahendada.
Ristsõnad on lastele väga arendavad.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
