Sirje Potisepa kihutamiskirg jääb ralliradadele
Haridus: TPI, biokeemik
Enne: AS Remedia kommertsdirektor
Nüüd: Põhja-Tallinna linnaosa vanem
Sõltuvus: rallisport
Abielus, 2 last
Sirje Potisepp, oled üks väheseid eesti meedias tuntud figuure, kellest ei kirjutata halvasti. Kas oled midagi selleks teinud, et see nii oleks?
Ma arvan, et olen küll. Olen ajakirjanikesse ja nende töösse alati suhtunud lugu-pidamisega. Olen andnud alati infot, pole kunagi andnud valeinfot. Kardan, et mul ei tulegi valetamine hästi välja, olen selleks liiga avatud inimene.
Kas Sulle endale meeldib, et Sa ajakirjandusele meeldid?
Ma isegi ei tea, kas ma meeldin nendele. Ma ei ole kunagi endale PR-i teinud ega ennast pakkumas käinud. Ühe ajakirjaniku käest ma ükskord küsisin, miks ta nii sageli just minu poole pöördub. Vastuseks öeldi, et ma ei rääkivat kunagi rumalat juttu, vaid seda, mida tõesti mõtlen. Minu jaoks olid need sõnad väga suur tunnustus.
Seoses Remediaga oled pidanud aastaid tegelema alkoholi propageerimisega, propageerimata alkoholismi. Kuidas see on õnnestunud?
Vaidlen kohe vastu – ma ei ole ka alkoholi propageerinud. Olen oma ametikohal seisnud ühe ettevõtte hea käekäigu eest ja võidelnud selle vastu, kui püütakse asja piirata lollustega. Olen ajanud oma asja, öelnud välja oma seisukohti alkoholi-tööstuse ja -aktsiiside osas, teinud seda konkreetselt arvude keeles, olemata liialt emotsionaalne. Sellest valdkonnast pärineb ka ainus halb kogemus meediaga, kui pärast metanooli tragöödiat tõime pressikonverentsil välja kolm aspekti, mis sellist olukorda soosisid, sealhulgas aktsiiside küsimus. Ajakirjandus käis välja tõlgenduse, et Eesti tootjad tahavad eestlased surnuks joota.
Aga salaviin on endiselt olemas ja tohutud summad lähevad riigikassast mööda. Ma näen seda iga päev, aga kahjuks ei ole nüüd enam aega isiklikult selle küsimusega tegeleda.
Kas oled kunagi hommikul konjakit joonud?
Kui ausalt öelda, vist ei olegi. Aga enne-lõunal küll degusteerimistel, sest inimese maitsmismeel on kõige paremas vormis enne lõunasööki ja sageli olid degusteerimised just nendel tundidel.
Nüüd oled Põhja-Tallinna linnaosa vanem. Kas töösuhe Remediaga on minevik?
Jah, kahte niisugust töökohta korraga pidada ei ole võimalik. Kahju oli ära tulla küll, aga mul on endiselt väga head suhted endiste töökaaslastega, saame tihti kokku. Suhtlustasand on nüüd erinev – varem olin ju ikkagi alluv, nüüd suhtlen Remedia juhtidega kui võrdne võrdsetega. Vahel kriibib natuke hinge küll, kui tehasest mööda sõidan – on selle tootmise püsti pannud meeskonnas tehtud ju ka minu senine elutöö.
Henrik Normann tõi aasta tagasi Suurte Ruutude intervjuus välja, kui tähtis on, et puhkusele minnes alati teaksid, millega asud tegelema pärast puhkust. Poliitiku heitlik elu seda vist alati ei võimalda?
Poliitilisel ametikohal ei sõltu asjad ainult endast ja tõesti ei tea, mida sügis toob. Ma ei ole kunagi varem sarnases situatsioonis olnud – see on ju minu elus alles teine töökoht. Aga oma otsused teen hästi läbikaalutult ja ma tundsin juba nõnda aega, et mul on rohkem võimeid, kui neid alkoholitööstuses vaja läks.
Mis puudutab sügisesi valimisi, siis olen selles suhtes ebatüüpiline poliitik, et lubadustele midagi ehitada ei kavatse. Ma juba tunnen, kuidas minu käest püütakse mingeid lubadusi välja pressida, aga ma proovin pigem midagi ära teha.
Räägime töövälistest asjadest ka. Millal Sa autojuhiloa said?
Juhiloa sain 17-aastaselt koolist koos märkega, et hakkavad kehtima 18. juunil, minu 18. sünnipäeval.
Siis on ju päris pikk staaž. Palju neid avariisid ka on olnud?
Paar kriimustust. Üks tagurdas mulle parklas otsa ja teine kord sõitis üks foori all tagant sisse.
Aga kuhu jääb Sinu kuulus kihutamiskirg?
Minu kihutamiskirg jääb aastate taha paljudele Eesti maanteedele koos sagedase politsei “sponsimisega”. Praegu aga jääb see kirg ralliradadele – viimati Saaremaale Orikülla.
See ralliasi kestab sul juba päris kaua.
Siin kutsuks küll naisi üles ettevaatlikkusele – kui rallispordile sõrme annad, kipub võtma käe. Minul läheb juba viies hooaeg ja sellest pisikust vabanemist ei paista kuskilt. Iga kord, kui kirjadega autot näen, käib südame alt läbi. Telerist vaatan rallisaateid alati, kuid kõige parem on muidugi ise sõita. Aga kaardilugeja ma olla ei suudaks – kui midagi juhtub, ei saa tema ju midagi ette võtta. Sellepärast suured tänud minu kaardi-lugejale, kes julgeb minu kõrvale istuda.
Korralikult “bambuses” ikka käinud oled?
Ikka mitu korda, aga õnneks mitte väga “korralikult”. Siin tulevad aastad kasuks, ilmselt 24-aastasena läheks kergemalt liigsele riskile. Ja ehkki sõiduriist on väike Nissan Micra, sõidan enamasti nii, et mul on väike varu. Meie eesmärk ei ole Nissan Balti poolt meile usaldatud autot puruks sõita, vaid tunda sõidust mõnu ja saada häid aegu.
Aga pealtvaatajad ootavad närvikõdi.
Ootavad jah. Ja eks ma vahel annan neile ka – lasen külje ette, ehkki kaotan sellega sõiduaega. Siiski ei ole me esikolmikust nende aastate jooksul veel kordagi välja langenud. Loodame küll nüüd veidi suurema ja võimsama auto saada, aga ka selle 1,4-liitrisega oleme palju saavutanud. Viimati Saaremaa rallisprindil narriti, et “Sirje, sul on küll gaasipedaali alla põrandasse juba auk vajutatud”. Vastasin, et küll vajutaks ka, kui see aitaks.
Kas ristsõnadega ka pead vaevad?
Vaevan küll, aga ei ole kunagi endale eesmärgiks seadnud neid lõpuni lahendada.
Tavaliselt sokutan esimeste raskuste tekkimisel selle abikaasa kätte, kes kiiresti lõpuni teeb. Kuid minu õde on kirglik ristsõnahuviline ja ma mõistan seda kirge – eks ole sama lugu nagu selle rallispordiga.
Kust Sa võtad energiat kõige selle jaoks? Kas on ka mingi hea nõuanne neile, kes tunnevad, et ei jõua nii palju, kui tahaks?
On üks nõuanne – planeerige oma aega. Ja tehke seda nii täpselt, kui vähegi võimalik. Minu graafik on praegu väga karm, isegi puhkus on ära planeeritud, aga teisiti ei saa. Olen elus kasutanud maksimaalselt aega, mis mulle on antud, ka lapsepuhkusi.
Aga kus on siis see tasu? Varajane pensioniaeg villas ookeani ääres?
Kardan, et selleks ei jätku mul lihtsalt raha. Ma ei ela üle oma võimete.
Tasu? Aga miks mitte seesama ühiskondlik tuntus ja lugupidamine?
Aga kas see ei ole tasu, kui sind teatakse, kui teed oma asju põhjalikult, südamega ja siis tuleb keegi ning ütleb, et “sa oled tohutult tore inimene”? Ja ka see on tasu, et mul on tore ja kokkuhoidev perekond.
Küsitles Mati Palmet
Foto Sirje Potisepa erakogust
