KOIT TOOME: Olen saanud kõvasti enesekindlust juurde nii laulukirjutaja kui ka produtsendina.
Jõudsid suurele lavale juba 1995. aastal vaid 16-aastaselt. Aga sellele pidid eelnema kindlasti mitmed väiksemad lavad?
Enne Code One’i? No siis olid põhiliselt mingid koolikontserdid ja Otsa-koolis ülesastumised. Õppisin tegelikult klaverit, aga kuna mulle väga meeldis laulda, siis oma lõbuks astusin üles ka mingitel lauljate ettelaulmistel. Otsa-koolis tegime ka koolibändi, kus mängisid mitmed tänased tuntud muusikud – näiteks bassi mängis Mihkel Mälgand, kes oli minu klassivend. Esinesime rebastepidudel ja oma kooli üritustel. Ja nii ta läks – seal Georg Otsa kooli aulas ma inimestele silma jäingi mingil ettelaulmisel või arvestusel.
Oli Sul poisikesena ka ettekujutus, et Sinust peaks kunagi tulema vähemalt Eesti riigi ulatuses superstaari mõõtu tegelane?
Ei, absoluutselt, ma ei osanud üldse mõeldagi selle peale. Olin väga keskendunud oma klaverimängule, panin põhirõhku klaverile, harjutasin kõvasti ja armastasin seda instrumenti kirega. Mingil hetkel tehti mind tuttavaks Jaak Joalaga, kes oli seal viimaseid aastaid lauluõpetaja. Minu meelest oli see Jaanika Sillamaa, kes meid tutvustas. Läksin siis ette laulma, laulsin paar lugu ja edasi oligi nii, et õppisin klaverit, aga käisin paralleelselt ka Jaak Joala laulutundides.
See oli väga lahe aeg ja avardas kõvasti silmaringi, aga mingisuguse kuulsuse peale ma küll siis ei mõelnud.
Mis aga puudutab klaverit, siis peame nüüd küll vist kurvastusega nentima, et maailmaklassi pianist ongi raisus?
No ei, see oli üks asi, mis oli mulle alati selge – minust mingit klassikalist kontsertpianisti ei saa! Mul ei olnud selleks piisavalt püsivust ja mul olid ka teised huvid. Mulle küll meeldis klassikaline muusika, aga tõmmanud on mind alati popmuusika. Juba 8–9aastaselt oli kindel siht, et kui põhikool läbi saab, lähen Otsa-kooli, sest see on ainus kool Eestis, kus saab õppida popmuusikat ja dźässi. See źanr köitis mind tunduvalt rohkem.
Mikk Targoga saad vahel kokku?
Ei ole kahjuks kohtunud pikki aastaid.
Mis tunnetega mäletad koostööd selle mehega, mis pani Sinu poplaulja-karjäärile aluse?
See oli väga huvitav ja väga vajalik aeg. Tegelikult oli see hoopis Peeter Lilje poeg Paul Lilje, kes mind sinna bändi kutsus ja tegi tegelikult suurema osa Code One’i esimesest plaadist. Neli ja pool aastat oli selline pöörane aeg ja õpinguaastad. Kõik toimus nii kiiresti. Juba poole aasta pärast avastasin, et olen mingis tohutus keerises. Koolis ei jõudnud enam käia, olid esinemised, suvetuurid ja stuudios kogu aeg … Mikk Targo kõrvalt õppisin kind-lasti väga palju nii laulukirjutaja kui ka produtsendina. Olin vaid 15-aastane, kui esimesi lugusid hakkasime tegema, nii et istusin seal ja jälgisin kõike, silmad lahti, ja püüdsin endasse ahmida nii palju informatsiooni, kui võimalik. Väga huvitav aeg!
Mis Sul selle Eurovisiooniga klaarida on? Oled esitanud Eurovisioonil laulu, mis on juba jäänud praeguseks Eesti kerge muusika kullafondi. Võiks rahul olla, aga tundub, nagu Sul oleks eurolalulvõistlusega midagi ikka klaarimata, et jätkuvalt üritad sinna uuesti minna?
Olin 18-aastane, kui selle loo tegime, olin noor, väga roheline leheke siis. Kui saaksin ajaloos tagasi minna ja muuta,
siis … Ilmselgelt olin liiga roheline nii mastaapse ja vastutusrikka asja jaoks. Mul on sellest tagantjärele nii kahju. Nüüd, 13 aastat hiljem, tunnen seda lugu kontsertidel esitades end nagu kala vees, aga siis värisesin nagu haavaleht, närveerisin ega teadnud, kuhu astuda ja mida öelda.
Ju siis pidi nii minema, aga „Mere lapsed“ on saanud jah nagu rahvalauluks, mida lauldakse pulmades ja lõkke ääres. Sellest loost ei saa ma siiani ei üle ega ümber, nii et ilmselt pean seda veel väga kaua esitama.
Oled parasjagu selles eas, kus võib veel vabalt midagi algusest alustada, aga samas võiks olla oma tuleviku suhtes ka juba mingi selgem eesmärk. On Sul mingi siht või suund praegu olemas, kuhu oma muusikukarjääri juhtida?
Jaa, ma arvan, et see aasta ongi minu jaoks oluline ja murranguline. Selle uue plaadi näol on minu jaoks tohutult tähtsa sündmusega tegemist. Võib öelda küll, et see on minu jaoks uus algus. Viimasest stuudioalbumist on 11 aastat möödas ja selle aja jooksul oleks võinud ju kuus-seitse plaati välja anda.
Olen küll neli aastat välismaal elanud, proovinud, kuidas on kaks aastat tuuribussis elada ja iga päev uues linnas lavale minna. Olen teinud hästi palju erinevaid asju. Mõnes mõttes on see hea, mõnes mõttes halb. Ma ei kahetse seda aega, sest see on kõvasti mu silmaringi arendanud ning muutnud mind isiksuse ja persoonina. Vaatan asju teise nurga alt ja oskan teisiti hinnata.
Aga juulikuus tuleb minu elu võib-olla kõige suurem kontsert. Arvan, et siit on nüüd täiesti uus hingamine tulnud. Olen saanud kõvasti enesekindlust juurde nii laulukirjutaja kui ka produtsendina. Tunnen, et nüüd on poistega õige bänditunne tekkinud, kõik on väga õigel teel ja nüüd tuleb minna ainult edasi.
Ütle üks kuulamissoovitus, mille järgimine võiks aidata mõnda päris noort muusikut oma silmaringi õiges suunas avardada.
Minul endal on klassikabaas all, aga arvan, et kasulik on kuulata vanu asju, millest kõik praegune on välja kasvanud. Mida Joala mulle kassettide ja plaatide viisi ette söötis ja mida minu isa kuulas. Kindlasti võiks kuulata ajalugu, mida minagi kuulasin: Toto, Chicago, Level 42, Queen … kõik need vanad gigandid ja saurused. Ma arvan, et see kindlasti mööda külgi maha ei jookse.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Koit Toome erakogust
