VILLU TAMME: PUNK EI OLE SURND!
Seekord on Suurte Ruutude vestluskaaslaseks Eesti tuntuim pungiikoon, teletäht ja Ristiku ristsõnaperekonna ristsõnakoostaja Villu Tamme.
Kirjelda veidi oma lapsepõlve. Kas olid ka hea poiss? Tark poiss?
Ma ei ole kunagi olnud päris paha ega päris hea ka mitte, ütleme nii, et hea südamega, aga palju muret põhjustav. Tark olin ma küll eakaaslastega võrreldes. Kui mu võimeid oleks osatud hakata õigel ajal arendama, oleks minust ehk maailmale palju rohkem kasu tekkinud kui praegu. Aga läks nii, et ma oskasin kolmeaastaselt lugeda ja peaaegu vigadeta kirjutada, neljaselt pandi lasteaeda, kus pidin hakkama jälle A-tähte hakkama õppima, kuueselt pandi kooli, seal hakati lugemist-kirjutamist õpetama juba kolmandat korda! Säherdune lähenemine viskas mul üle ja ma muutusin vaimselt laisaks. Vaatasin, et saab ka ilma õppimata hakkama ja olin õnnelik, aga mingil hetkel läks asi käest ära, sest ega vanaema mulle enne lasteaeda polnud ju kogu koolikursust ka selgeks jõudnud teha.
Millal kuulsid esimest korda pungist?
Nõukogude ajalgi liikus välismaa ajakirju, esimene mälestus on “Suosikkis” mingil plaadireklaamileheküljel rubriik “Punk”, nimi Sex Pistols jäi sealt kõige paremini meelde. Arvasin, et tegu on millegi Boney M-i sarnasega, ainult et lauljamutid on paljamad. Niisuguseid seoseid tekitas poisikese peas sõna “sex”. Aga 1978. aasta alguses kinkis klassiõde mulle Sex Pistolsi kleepeka ja mu hing sai müüdud. Selline nagu need mehed tahtsin ma välja näha! Läksin oma õlgadeni juustega juuksuri juurde ja üritasin žestide abil Sid Viciouse soengut kirjeldada, tulemus oli tavaline siilisoeng, aga asi seegi. Hiljem kuulsin ka Pistolsi muusikat, ja et see mul värinad ihule tekitas, siis enam tagasiteed polnud.
Millised on olnud ansamblid, millega oled olnud seotud? Kellega eesti tuntud pungitaustaga tegelastest (Munk, Trubetski, Kojamees, Freddy jt) oled mingitel põhjustel koostööd teinud?
Esimese bändi panime kokku koolis 1980. aastal, selle nimi oli Türann, lahtiseletatult “t..a niinimetatud”. Tollest ajast on pärit ka mu teine “superhitt” “Tere perestroika” kõrval, nimelt üliropp naistepäevalugu 42. keskkooli naisõpetajatest. Türann läks laiali 82. aasta alguses, seejärel proovisime teha bändi nimega SH Dispanser, milles osales ka väga noor (vist 13aastane) Mihkel Raud, kelle loodud “Minge p…i, pseudopunkarid!” jäigi nimetatud bändi ainsaks hitiks ja sedagi hitti teadis ainult oma seltskond, sest ühtegi proovi ega kontserti me ei teinud.
1982. aasta sügisel panime Munga (Ivo Uukkivi), Allan Vainola ja Peep Männiliga kokku Velikije Luki ja see bänd toimis juba hästi, kui mitte arvestada asjaolu, et esimest korda avalikult esinema õnnestus pääseda muutunud koosseisuga alles 1984. aasta sügisel legendaarsel 49. keskkooli kontserdil. Täpselt sama koosseisuga — Munk, mina, Kuldar Hanstin, Raivo Pilt ja Raik Kuusemets — astume aeg-ajalt üles ka tänapäeval. 1985. aastal hakkasime teiste punkaritega kokku koguma uut bändi, millest 86. aasta jaanuaris sai lõpuks J.M.K.E., millalgi 87. aastal läksin ka Velikije Lukist minema, andes sellega neile võimaluse Imre Orro kaasabil punginišist välja rabelda ja “tavalise inimese” teadvusse jõuda. See süsteem siiski kuigi kaua ei töötanud, koosseisud vahetusid ja lõpuks läks bänd pauguga lõhki. 90ndate alguses sai Luki vana koosseis taas kokku ja nii me laulamegi siiamaani oma ülimalt aktuaalseid lööklaule Reaganist ja Afganistanist.
J.M.K.E. on samuti mitu korda koosseisu vahetanud, viimased viis aastat on stabiilne olnud pärast seda, kui bändi tulid bassist Reimo Va ja naishääled Promille Promille ja Tirts (Kerti Alev ja Livia Kurik). Lisaks on koosseisus säilinud vanemast ajast trummar Andres Aru ja mina kah. 1986-87 oli bändis teisigi lauljaid, originaallaulja oli nüüdseks meie hulgast lahkunud Mati Pors, külalistena esinesid veel Munk, Mätas (Ülari Ollik) ja Tõnu Trubetsky. Viimasega oli lausa tihedam koostöö, nii et mõningal juhul kandis bänd nime Vürst Trubetsky & J.M.K.E.
Kojamehe või Freddyga ei ole ma bändi teinud, kui mitte arvestada mõningaid spontaanselt kokku pandud “projekte”. Need mehed on ise nagu “gurud” ja kaks gurut ühes bändis oleks Eesti oludes ju raiskamine! Nojah, mina-guru on näiteks Munk-guruga küll edukalt koostööd teinud, ent siis me täiendasime teineteist, mina tegin lugusid, aga Mungal oli jälle kõvasti šefim hääl ja lavaline olek kui mul, nii et kokkuvõttes ehitasime kõrgema ja tugevama mäe kui üks guru oleks suutnud.
Kas punk on surnud?
No kus ta siis surnud on. Kuni elab kas või üks punkar või isegi üks mittepunkar, kes leiab jõudu punkmuusikast, ei ole punk surnud. Aga punkareid on miljoneid ja viimase paarikümne aasta jooksul ei ole nende arv vähenenud, pigem vastupidi. See, et 70ndatel oli Sex Pistols plaadimüügitabelis esikohal ja praegune punkmuusika, ma ei tea, tuhandendal, ei ole liikumise elujõulisuse näitaja. Punkbände on lihtsalt nii meeletult palju ja igale maitsele, Pistolsi ajal oli kümmekond suurt nime, mida osteti ja ülejäänud müüsid ka heal juhul mõnisada eksemplari oma toodangut.
Kas tähtedel J.M.K.E. on siis lõpuks mingi konkreetne tähendus või ei?
Lõpuks mitte, aga alguses oli neid tähendusi mitmeid. Kõigepealt oli bändi nimi üldse “Jeesus Maria!” Karjatas Eit, mis on tsitaat Švejki-raamatust. Aga et see nimi oli esiteks nõme ja teiseks liiga pikk, võtsime sealt ajutiselt (kuni parema nime väljamõtlemiseni) lihtsalt esitähed ja nii ta jäigi. Mu enda lemmiklahtikirjutus on Jah, Muidugi, Kuid Ei, mis kätkeb endas fundamentaalset filosoofilist informatsiooni. Sellenimeline laul on meil ka ja ilmselt panen selle ka kunagi mõne oma raamatu pealkirjaks, kui viitsin muidugi raamatu valmis kirjutada.
Milline on (kui on) olnud kõige ägedam kokkupõrge korravalvuritega?
Kui pead silmas korravalvuritega kaklemist, siis seda muidugi mitte, see ei oleks ju tervisele hea. Niisama on miilits mind 80ndatel kergelt kolkinud küll ja ka muid meetmeid tarvitusele võtnud, et hävitada punk nõukogude pühalt pinnalt. Kõige rohkem mõjus mentide jm võimuesindajate terror vaimsele küljele, halli mundrit nähes läksin näost kaameks ja süda hakkas puperdama veel aastaid pärast seda, kui, laulusõnadest laenates, miilits ja punkar teineteisele sõbralikult käe olid andnud. Pärast perestroikat pole probleeme olnud, ma ei ole ka ise radikaalsel “tapke mente!”-seisukohal, politsei peab ju olema, kuni rahvas ise ennast kontrollida ei suuda. Ma ei tee üldistusi mõnest üksikjuhtumist, näiteks kui politseinik mu sõbra on surnuks peksnud. Kui seda oleks teinud kombainer, ei hakkaks ma ju kombainijuhtimisse kui elukutsesse halvasti suhtuma. Siiski, üks asi, mille ma Maa pealt ära kaotaksin, on poliitiline politsei, “mõttepolitsei”. Olen totalitarismivastane ega kannata mingeid Orwelli kirjeldatuile sarnanevaid ilminguid. Neid on nõukogude ajal juba piisavalt nähtud.
Kas oled kunagi elus ka kaheksast-viieni-tööd teinud? Milliseid
ameteid oled pidanud?
Olen ikka. Alustasin pärast keskkooli “Dvigatelis”, sest see päästis Vene sõjaväest ära. Proovisin igasugu ameteid, õppisin isegi õmblusmasina- ja telefoniparandajaks, aga no tee mis sa teed, sellist laadi töö ei muutunud ka aastatepikkuse harjutamisega minu “reaks”. Ma olen sündinud anarhist ega kannata, et pean töötama täpselt sellest kellast selle kellani, nagu mingi ülemus või reglement ette kirjutab. Kui nõukogude aeg oleks edasi kestnud, oleksin juba ammu kuskil vangilaagris või paremal juhul paadialune. Õnneks saabus uus aeg ja ma sain hakata ise valima endale sobivat tööd. On mõnevõrra tõenäoline, et oleksin lõpuks ka nõukogude korra tingimustes lõpuks kuskilt ristsõnakoostaja koha saanud, ent noh, õnneks ei antud võimalust seda järele kontrollida.
Kumb on lihtsam, kas küsimine või vastamine?
Kui vastust tead, siis vastamine. Kui vastust tead, aga selle väljaütlemine seab sind ebameeldivasse olukorda, on muidugi teine lugu. Näiteks kui pead välja ütlema intiimse saladuse või ülekuulamisel kellegi sisse rääkima. Aga kui sa teistelt ei küsi seda, mida ei taha, et sinult küsitaks, siis sinult seda ei küsitagi. See toimib. Kokkuvõttes, kui oma küsimistega liiale ei lähe, on nii küsimine kui vastamine ühtemoodi lihtsad.
Küsitles Mati Palmet
Foto Marko Mumm
