AIVAR RIISALU: Tegijaks on vaja kasvada.
Kui rahvas kuulab Meie Mehe laule, siis ta ju ei kuule Aivar Riisalut? See tegelane on ilmselt väljamõeldud tüpaaź, kellel riigikogu liikme Aivar Riisaluga väga palju ühist ei pruugi olla.
Nojah, kunagi, kui hakkasime bändi tegema, oli vaja langetada otsus, milline peaks olema meie suund, et see toimiks ka majanduslikult. Ja siis hakkasime kujundama ühte sellist suurte sarvraamidega prillidega keskmist eesti meest. Hakkasime töötlema üliõpilasmaleva folkloori ja nii ta läks. Kui hakkad midagi tegema, ei tea ju, kuhu välja jõuad.
Tuleb meelde, et kunagi rääkis ansambli Beergrass bassimees sellist juttu, et on välja ilmunud üks välismaal kõva raha kokku löönud ärimees, kes tahab nende ansamblile majanduslikult õla alla panna ning ühtlasi repertuaarile natuke omapoolset mõju avaldada. Veidi hiljem ilmus raadiojaamadesse ansambli Meie Mees esimene laul. Olid see ärimees Sina?
Kahjuks küll, jah.
Oli Sul siis tõesti nii palju raha, et võisid endale isiklikku bändi lubada?
Noh, kõigepealt – see, kui palju on „palju raha“, on mul praeguseks selgeks mõeldud, siis, üle kümne aasta tagasi, veel mitte. Aga et ma olin mõnda aega töötanud Venemaal, Moskva kauba- ja toorainebörsil, see on küll õige. Ja sealt sain mõne idee, mida Eesti majandusse rakendada. Ning patt oleks eitada – majanduslikult olen oma eluga enam-vähem hakkama saanud.
Emil Oja ning Toomas Pae alias Törlep olid mulle tuttavad juba üliõpilasmalevast ning seda bassimeest – Habet – olin ka varem näinud. Kõige varasem otsene kokkupuude ansambliga jääb aastasse 1991, kui pidin organiseerima kooli vilistlaste peo muusikaprogrammi ning kutsusin Beergrassi. Juhtus nii, et ühel hetkel olin nendega laval, läks lauluks ja kõigil oli hirmus tore olla.
Kulus veel viis aastat, kui Emil Oja mind üles otsis ja rääkis, et tuleb üks kantrifestival, aga siit väga kaugel – Austrias. Äkki võiksin natukene toetada, et nad sõiduks bussi saaksid. Muretsesin siis selle bussi ning pool tundi enne väljasõitu otsus-tasin, et lähen kaasa!
Oli igavene tore reis ja sai palju nalja. Tundsin, et see on see kamp, kellega võiksin enda väljaelamata emotsioone ja ambitsioone hakata taaselustama. Mind ei võetud konservatooriumi lavakunstikateedrisse, aga lavakihk oli olemas.
Ja kui Emil Oja tuli pool aastat hiljem jõulu eel jälle jutuga, kas ma võiksin Beergrassi toetada, olin lahkesti nõus. Aga ütlesin veel, et tasuta lõunaid ei ole ning ma võin neile öelda, mida teha, et ka muusikategemisega isegi väga hästi ära elada.
Märtsikuus tegime ühe ööpäevaga ehituskooli keldris valmis oma esimese kasseti. Sinna läks 90% üliõpilasmalevast pärit folkloori ja veel natuke mingit muud jura. Nii see idee sündis. Ausalt öeldes ei osanud arvata, et Meie Mehest saab selline projekt nagu ta oli.
Praeguseks on Meie Mehe laulud eelkõige oma väljakutsuvatest tekstidest tingituna mitmes suures raadiojaamas keelatud. Kas olid ka nõukogude võimuga pahuksis?
Ma ei ole kunagi häbenenud tunnistada, et mul on üks eesmärk elus – proovin teha kõiki asju nii, et see oleks mulle kasulik. Ja kui see on mulle kasulik, on see kasulik ka mind ümbritsevatele inimestele.
Ei olnud ma pahuksis! Ei olnud ma mingi dissident. Olin koolis täitsa korralik õpilane, õppisin neljadele-viitele. Olin korralik kohalkäija ka ülikoolis ja üliõpilasmalevas pääsesin suuremate ekstsessideta.
Suurim jama oli siis, kui olin juba malevas Virumaa regiooni komissar, kes vastutas kogu selle poole eest, kus ideoloogiline maik juures oli. Minu regioonis tegi Eisma rühm 1987. aastal kava lausega: „Sitta kah, viskame selle sita Vaino* peale siis laiali!“, mis oli Herki Ernitsa tuntud karikatuuri „Sitta kah!“ tunnuslause alusel.
Mäletan, et pärast tuli vedada teeviitasid ja bussipeatuste silte kirjaga „Vainopea“ komsomoli keskkomiteesse, tõestamaks nomenklatuuriinimestele, et Vainopea nimeline koht on Eestis olemas. Kas hääldati „Vainopeale“ või „Vaino peale“, selle üle võis vaielda, aga mina pääsesin puhaste paberitega.
Kas oled märganud, et võrreldes väga paljude teiste eesti lavaartistidega on Sinu eraelu ja lähedased üsna vähe meediale kõneainet pakkunud?
Mina leian, et minu eraelu, minu isiklikud suhted ja minu lapsed peaksid olema minu eest kaitstud. Mul on läinud ajakirjandusega suhtlemisel suhteliselt hästi. Olen ise mõelnud, et kuidas olen selle saavutanud. Üks põhjus on ilmselt, et ma ei ole midagi sellist teinud, et olla neile huvitav. Ja teine põhjus on kindlasti see, et olen õppinud nendega suhtlema inimlikult. Kui räägid ajakirjanikuga juttu ja küsid: „Miks sa seda teed? Mina pole ju sulle mitte midagi halba teinud. Mõtle nüüd iseenda peale!“ Ja inimesed saavad aru.
Aga kui vahel midagi kuskil tiksub, on see ikka absurdi täis küll. Mul ei lähe kunagi meelest, kui minu suhete kohta joonistati mingi skeem, kuhu mahtusid kõikvõima-likud ja võimatud prominendid Maire Aunaste ja Valdo Randpereni. See skeem oli tõeliselt naljakas.
Ja viimane asi, mis mind tõsiselt naerma ajas, oli see, kui Kroonikas oli pilt, kus oli üks tütarlaps, väidetavalt minu saatja ühel üritusel. Tüdruk oli pildil koos võidusõitjate, isa ja poeg Asmeriga, ning allkiri oli, et see tüdruk on Aivar Riisalu saatja. Kus olin aga siis mina, kui tüdruk oli Asmeritega pildi peal? Mind pildil polnud! Kaua võib?!
Sinust jääb mulje kui mehest, kelle jaoks on kõik võimalik. Kuidas siis ikkagi nii läks, et lavakunstikateedri uksed Aivar Riisalu ees ei avanenudki?
See oli esimene tõsine tagasilöök minu elus! Oktoobrilapsena olin tähekese juht, astusin pioneeriks – olin rühma-, hiljem ka malevanõukogu esimees, astusin komsomoli – olin kooli komsomolisekretär. Ja veel – olin keskkooli ajal üle-eestilise õpilasomavalitsuse juht, mis oli ühele maapoisile väga kõva saavutus. Kui keskkooli ära lõpetasin, arvasin, et olen maailma kõige kihvtim inimene. Tühjagi! Tõsises olelusvõitluses kõrgkooli sisseastumiseksamitel ei mõjutanud minu kuritegelik minevik enam mitte midagi. Mõjutasid ajud ja hea õnn. Ajudega oli, nagu oli, õnne polnud. Lavaka eelvoorudest sain läbi, erialavoorus öeldi: sa ei sobi, pole andekas. Siis tegin ära sisse-astumiseksamid Tartu Ülikooli ja jäin esimesena joone alla – see tähendab, jääd välja!
Tagasilöök oli selline, et jääb elu lõpuni meelde. See õpetas elama. See, et oskad õigete inimestega suhelda ja saad selle õpilasstaabi ülemaks, ei tähenda sugugi, et oled KEEGI. Meil Eestis paistab niimoodi, et käid kaks korda telest läbi, osaled superstaari konkursil ja juba oledki tegija. Ei ole nii! Tegijaks on vaja kasvada 20 aasta jooksul nagu eesti tõelised A-kategooria näitlejad, kirjanikud ja kunstnikud. Oled Baari-Pille või Bussi-Kalle ja juba oledki arvamusliider? No ei ole niimoodi!
Mina sain omad laksud kätte ning minust sai oluliselt parem inimene.
Milline on sinu elu kreedo?
Head inimesed! Ärge mitte kunagi kahet-sege seda, mida ei tulnud, ärge kunagi kahetsege seda, mis on olnud, vaid proovige elada nii, et see, mis tuleb, oleks just teile kasulik.
* vihje Eesti NSV tolleaegsele esikommunistile Karl Vainole
Küsis: Mati Palmet
Foto: BGM Records
