Viis küsimust HANDO RUNNELILE
1. Kas olete tabanud end mõttelt, et tahaksite mõnd oma väga tuntud varasemat luuletust muuta, midagi teisiti öelda?
2. Mida mõtlesite 1976. aastal “puhta, valge vangimaja” all luuletuses “Kui sa tuled”? Võiks ju arvata, et see on nostradamuslik ettekuulutus 15 aastat hiljem taastuvast omariiklusest?
3. 1970-ndate rokk- ja folkmuusikud viisistasid suure osa Teie tolleaegsest loomingust. Kuidas see mõjutas tol ajal luuletaja enesehinnangut? Kas mõni muusik-helilooja tuli ka teksti autori arvamust küsima?
4. Kõige sügavamal stagnaajal liikusid ringi masinakirjas paljundatud luuletused, kus vihjed mädale riigikorrale olid õige otsesed. Üldiselt teati, et salmid “punasest peldikust Peipsi kalda peal” ja muud sarnased on Hando Runneli kirjutatud. Kas sellest asjast pahandust ka tuli?
5. Okupatsiooniajal oli rahvuslik maailma-vaade ilmselt ühtsem ja poeedilgi lugejani lihtsam jõuda – mõtet leiti ridade vahelt isegi siis kui seda seal polnudki. Nüüd on ühiskond kihistunud, huvid erinevad ja pahedki erinevad. Mille (kelle) poolt ja mille vastu olete praegu?
KÕNELUS
SUURTE RUUTUDE KÜSIMISTE PEALE
Vastamine kaudtuttava inimese küsimustele oma loomingulisest elust, hingeasjadest, mis endalegi küllalt kummalised, liiatigi oletatavate lugejate ees, kes kogudusena üpris tundmatud, on õigupoolest võimatu, aga seltskondlik tava justkui kohustab sedagi võimatut asja tegema. Nii ma siis räägin mõne tähelepaneku loomingupsühholoogilistest ja ajaloolistest seikadest. Küsimused sihivad enamasti mälestuslikule pinnale, aastate taha, kuidas siis oldi, tunti ja mõteldi, kuidas luuletaja siis tegutses. Sest küsija oli vististi ise sel ajal noor, tahab meenutada, kuidas tookord noor oldi. Tänapäev on justkui kõrvalisem, võib-olla koguni vähem tõeline.
Loomingupsühholoogiliselt on peaaegu igavene teema see, millal saab üks luuletus päris valmis, millal ta on lõplik ja tuleb võtta igavese kaitse alla ka autori enese eest, et ta võimalike ealiste muutuste järel end targemaks pidades ajalukku kinnistunud valmisasja ei hakkaks „parandama” ega muutma. Kiusatus seda teha on paljudel, paljud seda teevadki. Väga harva on see ehk isegi õigustatud. See tähendab siis, et see kunstiteos oli küll aastaid olemas, aga ta polnud kunagi valmis. Kui aga sõnaline ehitis on päris valmis, on igasugune edaspidine muutmine selle algse täiuse rikkumine. Sõnakunsti raidkunstiga võrreldes saaksime sellest paremini aru. Keegi ei lähe ju meisli ja haamriga aastakümnete- või sajanditevanust kuju parandama, keegi ei lähe Russalka tüdrukukuju moejooneli-semaks muutma. Sõnu on aga alati kerge käänata ja väänata, nõnda ongi just sõnakunst ja luule kõige ohustatum kunstiliik. Ise püüan oma varemalt valmis saanud luuletusi ja laule mitte enam muuta ega ümber teha. Poliitiliselt rasketel aegadel vahel koguni sunniti seda tegema. Johannes Semper pidi Nõukogude riigi ideoloogiliste muutuste kohaselt mitu korda koguni ENSV hümni sõnu muutma, võite uurida, ja nutta või naerda.
Eriti tähtis on teada, et heas luuleteoses on mõned sõnade kompleksid, mis vihjavad tegelikult sõnastamatutele olmadele ja seikadele, mida nende sõnade taga ära tunneme, aga millel polegi selget nime. Kui Runneli laulu lõpus on väljend „unistusi uuest ajast, puhtast valgest vangimajast”, on see just näide sellest sõnulseletamatust, mida autorgi, olles nii öelnud, ei tea, miks ta nii ütlema pidi. Luule ja laulu sünd on sageli nii suveräänne, et autor on selle sündmuse juures ainult vältimatu abimees, mitte selle väljamõtleja. Sageli kuuleb autor alles lugeja suust, et ta on midagi eriti mõistlikku, koguni head loonud. Seepärast pole autori hilisem, seega juba ainult puht mõistuspärane oma teose „parandamine” soovitav, sest seal puudub spontaansus, puudub ime sündimise eeldus, seega ka võimalus.
Valmis luuletus võib küll saada uue elu ja tähenduse autorist sõltumata. See juhtub siis, kui luuletusele lisatakse viis ja ta muutub lauluks. Laulu ilm ja elu on hoopis muu kui see, mis oli ainult paberilt loetava või deklameeritava teose ilm. Viisistatud luuletus põgeneb autori juurest helilooja kaasabil lauljate hõlma, hakkab kõlama paljude kõrvas ja sealtkaudu südames hoopis uudselt, isegi etteaimamatult. Vahel see kurvastab, hea viisistuse ja laulmise korral luuletajagi tähtsusetunne tõuseb, tema publik laieneb, ta on palju enamatega suhelnud, kui puhta luule abil võimalik. Olid ajad, kus Runneli luuletused haarati lennult, tehti lauludeks, lauldi kümme-kakskümmend aastat. Heliloojate otsest küsimist oli harva. Veljo Tormis oli, kes palus laulupeo kantaadi teksti, mõne ballaadi mõnele filmile, mis pea kunagi ei saanud päris valmis – poliitilise valvsuse pärast tollases riigis. Poliitiline surve suurenes 1968. a sügisest alates, kui Nõukogude Liit ründas tankidega sõbralikku Tśehhoslovakkiat. Eesti luuleelu ehmus ja tardus. Domineerima pääses lihtsakoelisem, vihjelisem, kavaldavam sõnakunst, eriti see, mida sai laulda. Lauldi Runnelit ja Üdi. Tekkisid ka mitteametlikud, isekirjastuslikud noorteajakirjad ja almanahhid. Runneli imekombel ilmunud luulekogusid ei lubanud parteijuhid avalikult nimetada ega arvustada, autorit ennast eriti valjult ei kiusatud, võib-olla ka sellepärast, et ei kuulunud parteisse. Runnel oli tuntud kui rahvusliku mõtte lihtsakoeline ja avalik kandja. Ka parteilased ise ütlesid, et nad võitlevad Eesti nõukogude rahva heaolu eest, seetõttu oli teistegi karistamine „natsionalismi ilmingute” eest raske.
Uue ehk taasiseseisvumise tormilistel sünniaegadel oli ka luuletaja Runnel platsis. Toimis koguni Põhiseaduse Assamblees. Nimetas siis ja nimetab siiani, et on sünnilt sotsialist, ilmavaatelt kuningriiklane, praktilises parteielus olnud ERSP ja Isamaaliidu ning Res Publica poolehoidja, kartes kangesti äärmise parempoolsuse isiksusekauget ja mammonakeskset maailmavaadet. Olemata suur usumees, seisab Runnel siiski Euroopa kristliku kultuuri põhjal. See puudutab eriti arusaamist rahvusest kui jumaliku päritoluga kooslusest, mille vastu selle liikmeil on kohustus hoida, kaitsta ja jätkata. Nii lihtne on elu ning tema suured ülesanded selles. Liiga avatud ühiskond hukutab väikerahvad, sest neil pole tõhusat kaitset suuremate hoolimatu omakasupüüdlikkuse ees. Mammon purustab kõlbluse, aga ainult kõlbluse najal elab iga inimkultuur. „Maa tuleb täita lastega” pole luuletaja enese väljamõeldis, vaid parafraas sellesama kristliku kultuuri põhiteosest ehk Piiblist.
Üks viimastest raamatutest, mis minu kui ühe rahvapoja südant puudutas ja pea mõtlema pani, oli „kondiiter” Nikolai Kultase jutustatud mälestusraamatukene oma elust – Eesti ajast ja asjast, küüditatupõlvest, kõikmõeldavatest julmustest, ja ka õnnejuhustest, mis hoidsid elu.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Henn Runnel
