JAAN PEHK: … pigem näen lähemaid eesmärke.
Oletame, et Sul tuleb täita üks tähtis paber, kus on ühte lahtrisse vaja kirjutada amet. Mis sa sinna kirjutad?
Vabakutseline tekstikirjutaja. Ja muusik.
Aga kelleks oled õppinud?
Õppinud olen keskkonnakaitsjaks. Pooleli jäi haridustee Otsa-koolis dźäss-laulu erialal.
Miks Sa enam keskkonda ei kaitse, nii nagu ametnikule kohane – kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas?
Keskkonnakaitset õppisin aastatel 1994–1996. See oli üldse esimene sellise suunaga õppevõimalus Eestis – Räpina Aianduskoolis. Kuna muusikapisik oli ikka hinges, käisin aasta aega Otsa-koolis ettevalmistuskursusel. Mind huvitas, kas mul on võimalik sellisesse kohta sisse saada, sinna oli ikka üsna suur konkurss.
Lastemuusikakoolis oled käinud?
Jah, näpuotsatäis klaverit ja natuke suurem näpuotsatäis trombooni.
Kui Otsa-kooli läksid, mis Sa ise mõtlesid, miks Sa sinna lähed?
Räpinas sain tuttavaks Aapo Ilvesega, hakkasin tegema bändi ja arvasin, et muusika on see, millega tuleks edasi tegeleda.
Miks Otsa-kool pooleli jäi?
Seal ei ole ühest põhjust. Üks oli kindlasti see, et hakkasime Vaiko Eplikuga tegema rokkansamblit Claire’s Birthday. Eks sinna lisandus igasuguseid muid põhjuseid ka.
Claire’s Birthday oli omal ajal päris kõva bänd. Kas said bändimehe esimese üleoleku-peapöörituse ka sealt kätte?
Minul vist sellist üleoleku-peapööritust ei olegi kunagi olnud. Sisimas mõtlesin muidugi, et küll on ikka lahe sellises bändis olla, aga ilmselt siiski lained pea kohal päris kokku pole löönud. Pigem meeldis olla selline vaikne nautleja.
Kuidas hindad tagantjärele seda aega? Oli Claire’s Birthday Sinu jaoks vajalik etapp?
Tagantjärele kindlasti üks huvitav ja suhteliselt pöörane aeg.
Sinu laulude tekstid on sedavõrd head, et Sind kiputakse pigem pidama muusikalise lisaväärtusega poeediks kui muusikuks. Kuidas see Sulle endale meeldib? Tahaksid ehk rohkem muusikuna tuntud olla?
See oleneb sellest, millest me räägime. Kas räägime Orelipoisist või Köögist. Kui räägime Köögist, siis selle sõnalist osa võin tõesti suurel määral enda omaks lugeda, aga kui räägime Orelipoisis tuntuks saanud lugudest, siis nendest paljude lugude tekstid on kirjutanud hoopis Olavi Ruitlane. Aga noh, enda loodud tekstidesse ei oska küll kuidagipidi ülivõrdes suhtuda. Ega nad üldjuhul halvad ole, aga ütleme nii, et leidub ka paremaid.
Kuidas see vabakutselise tekstikirjutaja roll Sulle, lõpetamata muusikaharidusega keskkonnakaitsjale, üldse külge tuli?
Luule kirjutamist alustasin keskkoolis. Sealt läks asi loomulikku rada pidi edasi, kui tutvusin sõnameister Aapo Ilvesega. Mingil hetkel vaatasin, et neid luuletusi on juba päris palju kogunenud. Siis tuli keegi ja ütles, et kuule, ole hea mees ja tee üks laulutekst jne. Ilmselt sain enam-vähem sellele pihta, kuidas laulu sisse kõlavaid sõnu sättida.
Osalesid ka kuulsas muusikalis „Georg“.
Olin seal maakonnavanem Vaho ja delfiin. See oli vana tuttav muusikaliproduktsiooni tiim Smithbridge Productions. Kui nad alustasid esimese muusikaliga „Kuningas ja mina“, siis Ivo Eensalu oli Otsa-koolis näitlejameisterlikkuse õppejõud. Tema seda lavastas ja värbas Otsa-koolist laulja- ning näitlejahakatisi. Sealtkaudu sain tuttavaks Veesaare, Kralli ja Purrega ning algaski kaootiline muusikalinäitleja teekond.
Oli päris kõmuline etendus. Andis seal osalemine Sulle midagi?
Jaa. Nendest muusikalidest, kus olen kaasa teinud, on „Georg“ jätnud sügavaima mulje. Libreto autorit Urmas Vadit tunnen ammusest ajast ja olen tema loomingu suur austaja. Muusikalide juures on äärmiselt põnev teose lavale toomise protsess. Huvitav on jälgida, kuidas mingit tükki alustatakse ja kuhu lõpuks välja jõutakse.
Kordumatu teineteist toetav ja inspireeriv keskkond.
Oled parasjagu selles eas, kus inimene hakkab mõtlema, kes ta on ja kuhu tahab veel jõuda. Kas sead endale kaugemaid eesmärke? Näed mingit tippu kuskil kauguses?
Mingit tippu ma küll ei näe, pigem näen lähemaid eesmärke. Lähim eesmärk on lindistada järgmine plaat ja see peaks toimuma veel sellel aastal.
On see Köögi plaat?
Ei, see on pigem mu enda sooloplaat. Ma veel ei teagi, on see Orelipoiss või hoopis Jaan Pehk, kes seal laulab. Ilmselt viskan kulli ja kirja. Aga Köögi plaat on ka tegemisel, sellega läheb veel pisut aega. Lähiajal on plaanis üllitada ka kolmas luuleraamat.
Kui jätame loomingu kõrvale, mis asjad Sulle üldse elus tähtsad on?
Omaette olemine. On ju originaalne?
On Sul kõigi oma toimetuste juures piisavalt võimalust omaette olla?
On küll piisavalt. Tegelikult ma ei ole üldse mingi eriliselt toimekas. Olen üks vana laiskvorst. Kui vahel võib-olla on kuulda, et Orelipoiss või Köök on kuskil kontserdi andnud, ei tähenda see, et ma kogu aeg midagi toimetan, võib-olla ma kuu aega lihtsalt magan siin. Eks mingeid toimetusi tuleb vahel teha, aga see on kujunenud nii, et teed, millal tahad ja õigeks pead. Eks distsipliinile mõjub selline eluviis suhteliselt laastavalt. Selles mõttes olid muusikaliajad teist-sugused – korra aastas oli kaheks-kolmeks kuuks nii, et igal hommikul kella kümneks olid Linnahallis kohal nagu viis kopikat – ei mingit laisklemist.
Kas majanduslikult elad hästi ära? Käid poes kerge südamega?
Nii ja naa. Rahakas ma ei ole. On nagu on – vahel on rohkem ja vahel pole üldse. Loomulikult on süda kergem, kui kümme tuhat krooni on kontol. Aga ega raha kuskile kao – kui midagi vajalikku teen, küll jälle saan.
Tallinnasse Sa kolinud pole. Kas Türi on Sinu jaoks eriline koht?
Türi on mu kodulinn. Vastavalt tegemistele ja vajadustele elan ka Tallinnas, kus mul on väike ahjuküttega üürikorter.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Jaan Pehki erakogust
