ERICH KRIEGER: Kui oled ise tugev juurikas, saad igalt poolt natuke õppida.
Oled vist sellest põlvkonnast, kes peaks mäletama nõukogudeaegseid suuri Nooruse ristsõnu?
Muidugi mäletan. Aga kõige raskemad olid tol ajal need võtmemõistatused, mida praegu enam eriti ei tehta.
Sulle meeldivad rasked ülesanded?
Mitte just rasked, aga huvitavad. Saad targemaks, treenid mälu. Peaaegu igas ristsõnas on Rumeenia linn nelja tähega, esimene I, viimane I – no Iasi muidugi. Ja see on igal pool!
Absurdne on, kui on kaks tähte, AM, ja selle asemel, et küsida „enne lõunat“, pannakse hoopis Andres Meri. Täielik mõttepuudus!
Kui oled üksi iseendaga, siis on tore, kui on raske ristsõna. Otsid lahendusi – vaatad siit ja sealt. Saad targemaks. Aga kui on väike võistlusmoment, võib olla ka kergem ristsõna. Näiteks lebad kallimaga rannas – tema peab ühe sõna ära arvama ja mina teise … Siis tekib selline tore võistlusmoment ja lihtsus ei olegi nii labane.
Oled üks väheseid koolitatud laul-jaid. Et popmuusikas publikut ära petta, pole vaja ju koolipinki nühkida.
Aga mida sa siin petad. Pettus tuleb üsna ruttu välja. See oleks hooajastaaritsemine.
Kaua Sinu hooaeg on kestnud?
Juba kuskil 25 aastat või rohkemgi. Kui arvestada seda aega, mis on olnud pärast sõjaväge.
Millal said aru, et Sinust peaks saama muusik?
Ma arvan, et see otsustav nihe tuli kuskil 6.–7. klassis. Siis sain aru, et sellist maatöö tegijat minust ei tule, kuigi olen maal üles kasvanud. Minu kodupaik oli ka maal, Tallinna külje all Järvel. See on siiani alles.
Veel eelmisel aastal oli kõik ilusasti tehtud. Kõik oli tehtud ja rohitud, kasvasid tomatid, herned, tillid ja redised, kabatšokkidest rääkimata – see on mu lemmik!
Nüüd on esimene aasta, kui mul pole enam ema. Mõtlesime nüüd linnaini-mestena, et paneme ainult muru maha ja käime seda niitmas – üks väheseid töid, millega ma hakkama saan.
Aga siis panime tomateid ka maha ja tuli uurida, kuidas see asi käib. Nüüd viimasel ajal olen avastanud, et aednikutöö on see, mis mulle rahuldust pakub. Aga see aed ei tohi olla liiga suur – muidu tekib selline trööstitu tunne, et ei saa hakkama, muudkui malts vohab.
Kunagi oli väga tore ansambel Barbershop koos Laimis Racenajsi, Jaak Johansoni ja Mart Mikuga. Kui tõsiselt te seda asja tegite?
Olime noored ja ülienergiapommid! See ei olnud nii tõsine, nagu vanemas eas asjad tunduvad, aga me tegime seda väga tõsiselt. Kuidas meil oli nii palju vaimsust ja energiat? Võisime ükskõik millal kokku saada. Kui muidu ei klappinud, keegi pidi kooli minema, keegi tööle, tegime proovi kell 7 hommikul. See näitab, et meil oli tõesti siiras soov ennast selles osas tõestada. Ongi nii, et kui oled oma asjas kindel, siis tuleb edu lõpuks niikuinii. Ja me olime veendunud, et tegeleme õige asjaga, mida on inimestele vaja ja mida on eelkõige meile endile vaja. Selliseid sähvatusi juhtub elus nii vähe, et vaid tagantjärele oskad seda hinnata.
Sinu hilisemad sähvatused kipuvad olema seotud mingitele naistele pühendatud lugudega – „Hullud naised“ näiteks.
See laul on üks minu visiitkaartidest. Kui ma seda kontserdi esimeses osas ei laula, tullakse juba küsima, kas seda siis ei tulegi. Ütlen siis, et küll ta tuleb, lihtsalt ei tahtnud kohe kontserdi alguses nii halba lugu laulda.
Aga ilma naisteta on kurb maailm … Ja kellele sa veel laulad? Nüüd pöördungi naiste poole: teie, kallid naised, päästategi selle maailma. Meie võime kihva keerata, aga teie päästate.
Oled parasjagu sellises eas, kus peaksid olema kõik võimed ja anded välja arendatud ning piisavalt aega nende rakendamiseks ees. Mida tahaksid teha?
Ma ei usu. Mul ilmus eelmisel aastal kuues sooloplaat. Iga kord oled sellise fakti ees, et kõike tuleb otsast alata. Enda sisetunne ei kinnita, et olen kusagile jõudnud. Kui teised mainivad, siis taipad, et midagi on juba tehtud ka. Tegelikult kui midagi hakkad taas käivitama, oled jälle nagu nullpunktis ja kõik on nagu unustatud. Hea küll, teatakse nime ja teatakse inimest, aga ega ma sellepärast saa uue plaadiga mingit allahindlust teha. Järgmise plaadiga tahaksin tuua jälle rohkem klassikalist laulumaneeri. Eelmise plaadi peal mul oli juba kolm lugu sellise klassikalise bel canto’ga.
Ütle midagi ka neile noortele staarihakatistele, kes tahavad lauljaks saada.
Kõige raskem on iseendaks jääda. Sest nii kui on tulemas esimene suurem edu, on kohe kohal meie produtsendid-mänedźerid, kes kipuvad seda materjali enda kasuks ära kasutama. Nemad ju teavad, kuidas edasi minna. Tegelikult nad ei tea! Ainult arvavad. Ja nii rikutakse selle noore karjäär ära ja pannakse ta valesti mõtlema. Soovitan rohkem isepäisust … ja õppimist. Tihti on nii – tuleb keegi ja ütleb, et „ära mine kooli, seal rikutakse su hääl ja omapära ära“. Ei rikuta! Kui oled ise tugev juurikas, saad igalt poolt natukene õppida.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
