MAIT MALTIS: Laulma peab kogu aeg, nii palju kui võimalust on.
Oled intervjuudes alati väitnud, et Sulle laulmine meeldib, isegi siis, kui seda väga palju tuleb teha. Kui lapsepõlve tagasi vaadata – kas Sind on kunagi ka kurjaga muusikat õppima sunnitud?
Ei meenu küll midagi sellist. Pigem olin muusikatundides ise laisk. Mäletan, kui koolis oli laulmistund ja mul olid kehvad seisud – polnud solfed˛ot ette valmistanud ja sain mingi kontrolltöö kahe või kolme, siis õpetaja kutsus mind klassi ette: “Mait, tule laula üks laul!” Läksin klassi ette, laulsin, sain “viie” ja tunnistusele nii ikka lõpuks “nelja”. See oli õpetaja karuteene minule laulmise õppimisel.
Kui vanalt sinust bändipoiss sai?
Bänd tuli pärast kooli, 1968. Olin siis 17.
Kuidas juhtus nii, et varateismeliseeas tolleaegne bändibuum mööda läks?
Aga meil ei olnudki seda nii väga! 1964-ndal, kui biitlid olid kuumad, vaatasin seda asja veel distantsi pealt. Ise ei tegelenud üldse veel tõsiselt.
Kuidas Lüürikutele lood leidsite?
Otsisime Radio Luxemburgist neid lääne lugusid, mida järele teha. Ega me tollal saanudki mujalt neid kriidenseid (Toim. ans Creendence Clearwater Revival) kätte, plaate ju ei liikunud.
Kui vana on kõige vanem salvestis, mis oma fonoteegis veel alles on?
Esimese salvestuse tegime Olavi Pihlamäe soovitusel Lüürikutega Heliloojate Liidu stuudios 1968. aastal. Oli õige algeline lindistamine – makk oli kaherealine, ühele reale läks ansambel, teisele laul. See oli poola laul – Seweryn Krajewski “Ema, homme ma lahkun”.
Praegu, kui iga laulu esitamiseks vajaliku info saab Internetist allal laadida, on raske ette kujutada, kuidas lugu õpiti selgeks seda raadio susisevalt-kahisevalt kesklainealalt kuulates. Kuidas see tagasi vaadates õnnestus?
Päris hästi õnnestus. Ja võib-olla on siin ka üks põhjus, miks ma ei ole edaspidi solfed˛ot õppinud. Kuulmise järgi sai kõigega hakkama. Ja kuna polnud vajadust, saigi sellele solfile käega löödud. Kirju-tasime raadiost ka sõnad maha. Noh juhtus, et vahel tulid need ingliskeelsed sõnad, nagu nad tulid …
Kust sai noorte poiste bänd sellise romantilise nime – Lüürikud? Ei kõla ju üldse ägedalt.
Ausalt öeldes oli see nimi ja ansambel ise juba enne olemas, kui mina sinna sattusin. See oli 10. kooli poiste bänd ja nemad mind sinna laulma kutsusid. Aga ma ei teagi, kust see mõte neile tuli. Pole nagu jutuks olnud.
Mitmete tolleaegsete bändide kohta olen kuulnud, et raadiomajas salvestamas käidi “ilusaid” lugusid, aga pidudel mängiti igasugust rajurokki ja pahatihti veel ka inglise keeles. Olin ka teil selline viga küljes?
Me mängisime kõike. Näiteks väga kuum lugu oli omal ajal ansambli Free lugu “Alright Now”. See oli väga raju lugu. Ja hästi palju tegime kriidenseid! Mitu asja võtsime Bee Gees’ilt. Oma originaallugusid oli nii palju, kui Kõrgema neid kirjutas. Hiljem, kui meiega liitus René Eespere, hakkas tulema rohkem omi lugusid, aga see oli nii lühike aeg.
Kui popid poisid siis tegelikult ikka olite?
Oo-oo!
Kas tundsite, et olite siin elus tõelise õnnepileti tõmmanud?
Jaa! Kindlasti olime. Me olime väga popid. Kui kuskil olid enne esinemist, siis ikka tüdrukud pressisid ligi ja tahtsid juttu rääkida.
Vaevalt need jutud ainult juttudeks jäid! Bändipoisid on ju alati varmad oma positsiooni ka ära kasutama?
Tegelikult ei olnud. Me olime nii suured fännid, et enamiku oma vaba aega kulu-tasime muusika peale ja jõudumööda ka tehnika vahetamisele. Muusika oli A ja O tol ajal. Eks pruudid olid ka, aga need olid teisejärgulised. Tänapäeval on ehk roh-kemgi seda, et noored jätavad muusika tagaplaanile ja hakkavad pruutidega tegelema. Mul on selline tunne jäänud.
Peale mikrofoni olen sinu käes näinud instrumendina veel vaid kitarri. Kas on veel instrumente, millel haigestunud bändimeest asendada suudaksid?
Aga ega neid ei olegi rohkem. Kitarr on, millega saan krõmma-krõmma end saata, kui vaja on. Põhiduurid tean ära ja mõne barree võtan ka juurde, aga see on ka kõik. Soolot ma kitarriga maha ei mängi. Aga laeval läks sedagi oskust vaja – mängisin 12-keelelist, nii et sõrmed olid villis lausa.
Niisiis on sulle olnud eluliselt vajalik, et bänd oleks alati selja taga. Kindlasti on Vitamiin selles reas tähtsaim, aga milline ansamblitest on aastate vältel kõige armsamaks jäänud?
Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis südamesoojusega meenutan ikka Lüürikuid. Olin ise noor ja siis polnud laulmine veel töö.
Kas oled üldse elus mingit muud tööd teinud peale laulmise?
Olen ikka! Olen leiba teeninud lausa autojuhina. Olin ühe firma peadirektori autojuht 1986–1992 – kuus aastat! Väga hea aeg oli. Eks vahel natuke kentsakas oli – mina Volga rooli taga, direktor kõrval, ja siis kui kohale jõudsime, oli ikka paljudel suu lahti – Mait Maltis on roolis! Aga ega ma kobakäpp ole – kõikide töödega saan hakkama.
Ülemuse autojuht on soe koht. Mis siis ikkagi laulurajale tagasi juhatas?
Tundsin ühel hetkel, et ei ole see ikka päris õige asi minu jaoks. Töötasin küll samal ajal Olümpia varietees, aga see 1-2 laulu õhtu jooksul hakkas mulle väheks jääma. Siis tuli pakkumine laevade peale ja nii ma läksingi ära. 13 aastat kündsin lauldes merd.
Sinu lavapartner on paljude aastate jooksul olnud Kristjan Tralla.
Jah, nüüdseks oleme juba 12 aastat teinud Eestimaal koos muusikat. Temaga on hea töötada. Esiteks tal on absoluutne kuulmine ja kunagi pole karta, et midagi kuskil ei klapi. Teiseks on ta elav laulik igal õhtul mul selja taga. Kui mul peaks mingi sõna meelest minema, märkab ta seda lennult ja hõikab õiged sõnad ette.
Juhtub seda tihti?
Ei juhtu. Aga ette tuleb.
Üks sinu lugu on raadiojaamade soovikontsertides kõlanud uskumatult palju kordi ja kõlab siiani. Laulu nimi on “Vikerkaar” ning teatavasti on selle teksti autor sinu abikaasa. Tundub, et nendes sõnades on tunnet natuke rohkem kui ühes tavalises laulus. Millal on see tekst kirjutatud?
Naine kirjutas selle teksti mulle kuskil kümme aastat tagasi, kui meie jaoks kõik algas. Olime just teineteist avastanud. See on väga veenev ja südamest kirjutatud tekst, mida on hea laulda. Laulan seda igal esinemisel siiani ja kui olengi mõnikord mõnel lühemal õhtul mõelnud, et jätan seekord välja, tullakse kohe küsima, kuhu “Vikerkaar” jäi.
Vanasti oli üks laulusalm – tundeist sünnivad laulud …
Jah, eks ta nii oligi selle lauluga.
Mida soovitaksid noorele lauljale, kes unistab sama pikast ja edukast lauljakarjäärist?
Laulda, laulda ja veel kord laulda. Ükski hääl ei püsi vormis, kui seda kuus korra kasutada. Mäletan, kui töötasin Kungla restoranis. Ja nagu nõukogude tavaks oli, sain kuu aega puhkust. Läksin siis maale ega laulnud selle kuu jooksul piuksugi. Tulin kuu aja pärast tagasi, uskuge või mitte – nutumaik oli suus! Ei saanud viisigi peetud, niimoodi olid häälepaelad soiku vajunud. Muidugi kaks-kolm ja kõik sai jälle korda. Aga siit järeldus – laulma peab kogu aeg, nii palju kui võimalust on. Olen varsti juba 40 aastat laval ja siiamaani õpin veel, ei ole minagi veel täiuslik laulja.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Mait Maltise erakogust
