TANEL PADAR: MINU KÕRGHETKED ON ALLES EES
Räägitakse, et iga trummar tahab olla kitarrist ja iga kitarrist tahab olla laulja. Sinul on selles mõttes vedanud, et oled hea laulja, aga rokisõbrad teavad, et oled ka väga hea kitarrist. Kui vanalt peab pilli kätte võtma, et sellisele tasemele jõuda?
Minul juhtus see 15-aastaselt. Oli üks projekt, kus mängis bluusikitarrist Sven Randoja. Tema mängu vaadates tundus see kõik nii lihtne ja iseenesestmõistetav ning sealt sain sellise suure süsti, mis tegutsema pani. Tol ajal vedelesid kultuurimajas kitarrid iga nurga taga – võtsin siis ühe pilli kätte ja hakkasin ise õppima … Nii see läks, nüüd juba kümme aastat.
Bluus on vana muusikastiil ja paljud asjad selles välja kujunenud. Kas keegi õpetas või näitas ette ka midagi?
Eks õpid ikka teiste pillimeeste käest ning kõige paremad õpetajad on plaadid. Muusikat tuleb tundma õppida, enne kui selle kallale minna, peab mõneks ajaks kohe sinna sisse kolima. Olen bluusi piisavalt palju kuulanud ja sealt see põhi tulebki.
Mängin ka praegu bluusi koos Compro-mise Blue’ga, aga usun, et seda saab mängida ka veel 60-aastaselt, kui lava peal ringi rokkida enam ei jõua.
Paljud rokisõbrad arvasid Sinu Euro-visiooni võidu järel, et nüüd ongi kõik läbi – estraad neelas poisi alla ja nii ta jääbki pensionini sellist madalama-klassilist muusikat viljelema. Kuidas sa ikkagi välja rabelesid?
Ma vaidleksin vastu – tegelikult ei neelanud estraadimuu-sika mind alla, vaid mina neelasin estraadi alla. Seedisin ära ja … noh, on nii, et see, mis on söödud, seedi-tud ja välja lastud, seda teist korda enam ei sööda.
Kui palju on perekondlik taust sind suunanud? Kas oled ka õega (Gerli Padar – M. P.) koos musitseerinud?
Mida väiksemad olime, seda rohkem. Sageli pandi koolis mingeid duette laulma. Gerli õppis seitse aastat klaverit, aga kuidagi kujunes ikka nii, et mina saatsin teda klaveril. Me üritasime koos isegi mingit loomingut teha, aga oleme sellised kaks kõva kivi, et koos midagi luua on väga raske. Seda enam, et me siis väga ei osanud ka …
Led Zeppelini laulja Robert Plant on öelnud, et tema elu kõrghetk oli 26-aastaselt. Sina oled sellesse ikka jõudmas. Kas oled ka mõelnud, millise märgi sa oma rajust ja rokilikust noorusest maha jätad?
Päris kindlasti ei tahaks uskuda, et minu kõrghetked on praegu. Olen suhteliselt ambitsioonikas. Iseasi, kas kuskile Eestist väljapoole minna, aga kvaliteeti annab parandada küll. Pillimäng ja muusika kirjutamine on nagu sportki – tuleb kõvasti trenni teha ja küll siis tulevad ka tulemused.
See kõik võtab pööraselt palju aega. Kas Sul on üldse mõni hobi, mille abil end muusikast välja lülitada?
Minu hobi on teiste muusikutega õlut juua ja muusikast rääkida. Tegelikult võtab muusika väga suure osa minu elust. Aga teine suur osa minu elust on pere ja lähedased inimesed.
Noh, vahel juhtub, et harrastan juhusporti – mängin kuskil jalgpalli, siis jälle korvpalli… Toredat intelligentset filmi vaatan ka hea meelega. Ja fotograafia on asi, mis mind väga huvitab ja millega olen aastaid tegelenud.
Teed äkki kunagi ka näituse?
Mine tea. Praegu on kõik tehnika taga – digiseebikarbiga ikka väga häid pilte ei tee. Aga, no kuramus, igasuguseid näituseid tehakse! Miks ei või siis ka Tanel Pa-dari fotonäitus olla kunagi kuskil üleval?
Kontserdihonoraridest peaks ju fototehnika jaoks jaguma?
No vaat, sellega on nii, et mis muusikast tuleb, see sinna ka läheb. Pillidest ei saa kunagi küllalt. Vahel mõtled küll, et kui selle kitarri nüüd ära ostan, siis on küll kõik olemas, aga see kestab vaid kuu-paar. Siis on uus ihaldusobjekt jälle olemas, mille ma tingimata endale pean saama.
Mitu kitarri Sul on?
Aktiivselt ma kasutan viit kitarri. Kaks on akustilised unplugged etteastete jaoks ja Sun’iga esinemiseks on kolm.
Milline on hea kitarr?
Minu jaoks on tähtis, et kitarril oleks kael jäme, et saaks jämedaid keeli peale panna ning pilli korralikult väntsutada, ilma et see kohe pooleks läheks.
Oled mõne kaela ära ka murdnud?
Noh, mul on üks Fender’i kitarr, mille kael on neli korda puruks olnud. Viimati kaheksaks jupiks… Aga alati on saanud ära parandatud ning pill on väga töökorras ja räägitakse ju nii, et liimpuit pidigi parem olema.
Kas ristsõnu ka lahendad?
Just hiljuti olin hambaarsti järjekorras ja siis lahendasin küll. Aga vanasti oli ema ja õega see perekondlik tegevus. Nüüd on minu abikaasa sage lahendaja ning tihti küsib minu käest, mida ise ei tea.
Tead siis ka või?
Eks ikka tean, neid teadmisi tuleb aastatega juurde. Elukool annab. Ja no kui ei tea, siis on Internet olemas ja kui muu ei aita, saab mõnele sõbrale helistada.
Lõpetuseks veel üks küsimus laulude kirjutamisest. Kuidas sul lugu tuleb? Mis on kõigepealt – viisijupp, kitarririff, harmoonia või hoopis tekst?
Mul tuleb enamasti kõik korraga. Tuleb mingi kidrakäik, sinna peale tuleb mingi salmiosa ja ühtlasi tulevad sõnad. See on kõige õigem viis, kuidas lugu peab sündima. Ei saa olla sellist asja, et muusika ja laulutekst kokku ei lähe. See on ikka koos sündinud üks idee ja üks mõte.
Küsitles Mati Palmet
Foto Ly Menov
