TÕNU RAADIK: Kõige keerulisem on kirjutada päris oma muusikat, millel ei ole mingeid reegleid ees.
Kui palju Sind segab, et hoolimata oma tuhandest tegemisest, jääd eesti rahva jaoks ikka eelkõige Kukerpillide viiulipoisiks?
See on üks nendest tegevustest, mille üle mul on hea meel. Tore, et nad mind kunagi punti võtsid, ja mind ei sega see üldse.
Kuidas see ikka niimoodi juhtus, et nii hinnatud viiulimees hoopis draama-näitlejaks õppima läks?
See oli täiesti juhuse värk. Kui olin muusikakooli ära lõpetanud, tahtsin ikka kontsi minna viiulit õppima, aga ei saanud sisse. Proovisin siis pedasse, aga kukkusin seal ka läbi. Ja siis oli Vene sõjavägi kohe pea kohal. Aga lavakas ei saadud esimesel katsel poiste arvu täis ja tehti lisakatsed. Läksin lihtsalt proovima.
Mängisin tollal folkansamblis Kratid koos Margus Lepaga. Lepa Marka oli siis juba lavakas ja tema ütles, et mul ei ole mingit varianti lavakasse sisse saada – mul ei ole annet. Ma arvasin ise ka samuti, kuid läksin ikkagi proovima. Tõenäoliselt ilmselt tänu viiulimängule Karusoo mu sisse võttiski.
Milliseks Sinu näitlejatee kujunes?
Päris põnevaks. Mulle see näitlemise aeg meeldis hästi, aga see ei ole ikkagi see valdkond, mida ma teha oskan. Näitlemise puhul on selge, et mõned on ürgandekad ja mõned vähemandekad. Mulle kindlasti istub muusika tegemine ja pillimäng enam kui kellegi teise mängimine laval.
Kuidas lavalt äratulek otsustatud sai?
Kui olin läinud Nukuteatrist Noorsooteatrisse, astusin uuesti konservatooriumi – kompositsiooni õppima. Ja kui olin selle lõpetanud, tundsin, et ma ei jõua kõiki asju korraga teha, ning tulin Noorsooteatrist, praegusest Linnateatrist, ära. Ei, see oli väga valutu. Ma siiani kirjutan muusikat erinevatele teatritele ja minu meelest olen nii ühiskonnale kasulikum.
Heliloojaga on see kurb lugu, et kui tegemist pole just Andrew Lloyd Webberiga, ei tule keegi autogrammi küsima ega tüdrukud lava taha tunglema. Kuulatakse lugu ära ja enamikku kuulajaist ei huvitagi, kas selle on kirjutanud Raadik või keegi teine. Segab see Sind? Kas said oma edevusevajaduse varajases nooruses rahuldatud?
Jaa, muidugi. Olin kuus aastat Nukuteatris näitleja. Praegu neil nii hullusti etendusi ei ole, aga minu ajal oli seal palju pillimehi ja andsime hästi palju etendusi. Kukerpillides mängisin juba 17. eluaastast peale ka kogu aeg. Nii et selle laval edvistamise aja sain ma hästi ruttu täis.
Kuidas muusika loomine käib? On see niisugune romantiline tegevus nagu kuskil filmis, kus Strauss sõidab kaarikul kevadises metsas ja valss hakkab tema ümber voogama?
No vaata, igasuguse loominguga on nii, et seda mõeldakse niikuinii kuskil peas. Kui seda hakatakse lõpuks fikseerima, siis on see käsitööoskus, mida saab õppida. Ja see muutub. Nüüd kirjutan asju arvutisse, vanasti istuti pliiatsi ja paberiga klaveri taga, klahvid kõik kustukummipuru täis. Aga muusikat mõtlen ikka siis, kui autoga sõidan või väljas lund lükkan. Vahel teen ka nii, et mängin tükk aega pilli, et mõtted jookseksid muusikalist liini pidi, ja siis hakkan midagi välja mõtlema.
Kas tähtajad aitavad Sind või segavad?
Mind ei ole nad kunagi seganud. Tähtajad mobiliseerivad üldiselt päris hästi. No kui ei ole muidugi nii, et üleeilseks oleks vaja kirjutada hästi suur asi. Olen korra olnud sellises olukorras, kus minu vana printer ei jaksanud küllalt kiiresti partiisid välja trükkida. Siis läks asi ikka täitsa hulluks – orkester istus stuudios ja ootas ning mina istusin kodus ja vaatasin, kuidas printer ei tööta.
Aga muidu üldiselt antakse tähtajad pika aja peale ja alati on nad ettepoole toodud, et kui selleks ajaks tõesti ei jõua, on veel mingi puhveraeg olemas.
Ma sean oma plaatidele ka tähtaegu. Nendest ma muidugi ei suuda kinni pidada, aga põhimõtteliselt panevad nad mind ikkagi liigutama.
Millist muusikat on kõige mõnusam kirjutada?
Sellist, mida pole veel olemas.
On ju mingid erinevad ˛anrid olemas. On tellimustööd ja omad laulud, ka laste-laulud. Kas tõesti on kõik ühtmoodi meeltmööda?
Ei oska öelda. Kui teatritesse kirjutada, on midagi juba ees olemas, ja mulle see meeldib. Saan lahendada ülesandeid, kus mingid tegurid on juba olemas. Lastelaulude puhul on samuti teada, et on mingid reeglid ees. Ja kui tead, et pead kirjutama oboele, pead kirjutama nii, et oboemees seda mängida saaks.
Kunagi oli siin Eestis üks saksa poiss Florian Meierott, kellele Jaan Rääts kirjutas viiulikontserdi. Kui see siis Estonias ette kanti, olin ma nii kade Jaan Räätsa peale, et tal oli see saksa poiss olemas, kellele võis nii keerulise asja kirjutada.
Aga kõige keerulisem on kirjutada päris oma muusikat, millel ei ole mingeid reeg-leid ees. Siis on kõige rohkem valikuid ja nende vahel valimine võtab kõige rohkem aega.
Järelikult ei saa oboele kirjutada, kui ei tea, kuidas seda mängitakse. Kas suudad heliloojana hindele “kolm pluss” mängida kõiki sümfooniaorkestri pille?
Puhkpille ikka ei saa. Neid ma olen liiga vähe mänginud. Tean küll, kuidas on mänguvõtted ja millist heli nad tekitavad. Aga mängida oskan ma ikka ühte pilli – viiulit.
Kõikide teistega on nii, et võin häda sunnil kedagi asendada, aga ma ei pretendeeri mängijaks.
Sul on väga korralik musikaalsus, kerge muusika jaoks väga sobilik siiras hääletoon. Miks otsid oma lugude esitajaks enamasti teisi lauljaid?
Pillimehena võin mõnda lihtsamat asja laulda, aga kui on vähegi keerulisem lugu, või on keerulised tekstid – teisel inimesel on lihtsalt rohkem annet. Ma hindan reaalselt oma võimeid. Näiteks Heiti Kender ei ole professionaalne laulja, aga see on imetlusväärne, kuidas ta laulab. Ma ise tahaksin osata nii laulda. Tal ei ole vaja seda kuskil õppida, tal on see aines endas olemas.
Kes on Sinu jaoks kõige sobivam laulja?
Riho Sibul oli väga pikka aega, arvasin, et Riho Sibul on see, kes laulab kõik asjad välja. Aga nüüd on noortest Tanel Padar, kes lihtsalt on väga andekas inimene. Ükskõik, kas ta rokitab või bluusitab, tal on muusika jaoks ikka väga palju annet antud. Ja tüdrukutest meeldib mulle endiselt Maarja-Liis.
Viimati kirjutasid plaaditäie muusikat neile, kellest tulevad meie tuleviku Riho Sibulad ja Tanel Padarid. Mis Sind lastelaulude juurde juhtis?
Need on tükk aega tagasi valmis tehtud. Kaua aega tagasi sain kokku Henno Käoga, küsisin talt oma laulude jaoks luuletusi. Siis ta saatiski mulle mõned tekstid, mis olid erakordselt musikaalsed. Esimese, “Mereloomad”, tegin nii, et täiskasvanud laulsid. Aga mõne loo laulsid Aarne Saluveeri väikesed tüdrukud ja nad olid nii head! Mõtlesin siis, et põnev oleks proovida, kuidas nad veel minu lugusid laulaks. Oligi põnev. Plaaditegemise protsess oli väga uhke ja see, mis “Laululiblikate” plaadi näol välja tuli, on ka väga uhke.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Ann Tenno
