KULDSED POISID – HÕBEDASED KAKSIKUD
Kas mäletate oma esimest kohtumist?
Mihkel: Mina näiteks ei mäleta üldse. Kuigi olen selle peale mõelnud.
Jüri: See oli 2. keskkoolis loomulikult. Mihkel oli kaks klassi minust allpool. Ausalt öeldes ega ma varasemat ei mäleta kui siis, kui mingisugust näite-mängu tegime. Sina olid siis juba teatris suurel laval mänginud ja tulid lava taha meid õpetama. Vat siis jäi mulle esimest korda Mihkel meelde.
M.: Kas me tõesti enne ei suhelnud? Vahetundidel kas või.
J.: Kaks aastat oli väikestes klassides liiga suur vahe selleks.
M.: Seda küll, seda küll.
J.: Aga seda kohtumist seal lava taga mäletan küll hästi. Jõle tähtis kuju tuli õpetama, kuidas mängida!
M.: Ma olin kümneaastane siis.
J.: Vist mängisime “Kevadet” veel. Mi-na mängisin seal Vipperit. Aga hiljem tuli see puntide tegemise aeg. Laulsite seal Valkoneniga veel mitmehäälselt “Close Your eyes and I kiss You …”.
Kuidas see bändi tegemine algas? Kas oli kaks sõpra, kes tahtsid muusikat teha või tuli sõprus alles ühise pillimängimise tulemusena?
J.: Ikka musa tõi kokku.
M.: Musa jah.
J.: Mihkel oli kesklinna poiss ja mina elasin natuke eemal. Meil olid eri kambad ja selles mõttes me üldse kokku ei puutunud.
M.: Noorpõlves sai ei tea mitmes pundis mängitud.
J.: Pundid said veel omavahel hästi läbi ka.
M.: Kummaline jah, tollal oli see värk nii sõbralik. Saadi läbi nii venelaste kui ka kõikide teistega. Kraaklemisi muidugi oli, aga ikka suhteliselt vähe. Muusika lahendas probleemid ära.
J.: Aeg voolas ka teisiti. Seda aega, kui bände vahetasime, oli tegelikult kokku vaid 3-4 aastat, kuigi siis tundus, et oleks nagu viis aastat üks punt ja kuus aastat teine punt olnud.
Kaua meil ansamblit Kitarristid siis oli?
M.: Kaks-kolm esinemist. Või neli?
Üks ansambel oli teil Loomaaed. Millest see nimi õigupoolest tuli? Kas sellest, et kuskil laulis Animals “Tõusva päikese maja” või olid poistel loomanimed hüüdnimedeks juba varem?
J: No Animals oli ka ikka iidol, aga meil olid juba sellised hüüdnimed nagu Hobune, Eesel, Elevant ja Ahv. Me ise ei pannudki pundile seda nime, meid lihtsalt hüüti nii.
Kas nendest aegadest on mingeid salvestusi säilinud?
J.: Näe, kuradi kahju, aga ei ole!
M.: Ma ei teagi, kuhu ja kellele said need lindistused anda. Siis ju ei vaadanud asja niisuguse pilguga, et küll oleks tore mingi viiekümne aasta pärast kuulata.
J.: Aga küll nüüd kuulaks!
Kuulda on olnud, et seda koolikorda täitsite mõlemad natuke vähem, kui kästi. Oli ka palju pahandusi?
M.: Lugu selles, et kuni viienda klassini ma olin oivik.
J.: Ma olin neljandani. Minu langus tuli enne!
M.: Meil oli selline direktor nagu Armas Kuldsepp, kes pani piiri sellele pätitegemisele koolis. Aga igasugust tsirkust sai loomulikult tehtud.
J.: Mind peksti pikkade juuste pärast koolidest välja.
Mõlemad käisite lõpuks õhtukoolis?
J.: Jah, mina käisin ka, aga mitte lõpuni. Sealt löödi ka juuste pärast välja. Aga kere oli nii protestivaimu täis, et enne koolist minema kui juuksed maha.
Kuldsele Triole eelnenud Hõbedased Kaksikud ehk näitlejate-lauljate paar Smeljanski-Vlassov tekkis teatavasti üsna juhuslikult mitmete kokkusattumuste tulemusena. Mis hetkel te hoomasite, et olete õnnepileti tõmmanud ja haljas oks on käeulatuses?
J.: Ega enne ei saanudki aru, kui kutsumisi oli nii palju, et tekkis teenimisvõimalus. Algul tegime seda ikka viina eest oma lõbuks. Süldi, viina ja tüdrukute eest.
M.: Andsime siin just Kroonikale intervjuud ja reporter-neiukene imestas, et me pole üldse uhkeks läinud. Aga – miks peab uhkeks minema? Praeguse aja noored lauljad pidid olema nii karmilt ennast täis …
J.: Tulevad ja on kohe superstaarid!
No aga eks teie olitegi omal ajal superstaarid. Kas tõesti uhkuselaine kordagi üle pea ei käinud?
M.: Põhimõtteliselt ei.
J.: Seda võis ju võib-olla mõni arvata, aga ise olime jumala lihtsad inimesed. Rääkisime kõigiga, kas või parmotiga kuskilt kraavi äärest.
Kuidas Kuldse Trio laulud sündisid?
J.: Tööjaotus oli selline, et Mihkel kirjutas. Igaühel tuli mingi mõte või lause või asi, aga Mihkel kirjutas.
M.: Omal ajal, kui oli see suur loominguline palang, läksime meie Endla teatri garderoobi.
J.: Meie garderoob oli üpriski suur, võrreldes teiste omadega.
M.: Läksime sinna ja hakkasime nii-öelda looma.
J.: Vahel ei tulnud midagi, vahel kohe robinal. Olenes dopingust.
M.: Alati ei olnud dopingut ka.
J.: Doping oli ikka! Peedipudel ikka laua all.
M.: Aga mitte 100%, vaid 99%.
J.: Einoh, loomulikult, 99%.
Mis on teie sõprusest saanud praegusel kiirel ajal?
J.: Olime ikka väga suured sõbrad, aga praegu elame kumbki täielikult oma elu. Mihkel ei ole teatris ka enam, nii et praegu ühendabki meid ainult Kuldne Trio. See on nagu hea abielu – mida kauem elad, seda enam lepid oma abikaasaga. Aga me oleme ikka karjunud ka.
M.: Käsitsi pole kokku läinud, aga oleme röökinud üksteise peale nii, et pea või auto kinni ja viska mehed välja. Vanemaks saades oleme muutunud mõõdukamaks.
J.: Nüüd, kui teeme kahekesi ühist asja, eriarvamused praktiliselt puuduvad.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Jüri Vlassov
