JAANUS ORGULAS: Igal ajastul on oma “Kevade”
Kõige rohkem on juttu tehtud kuulsast GITIS-e lennust, aga Teie teatritee algas ju palju varem?
Esimest korda nägin teatrit Viljandi lossimägedes 3-aastasena. Vabaõhuetenduse pealkirjaks oli “Vares”. Hakkasin ka seda varest järele tegema ja näitemängu tegemine hakkas meeldima.
Aga esimene esinemine tuli Pätsu laste suvikodus Väänas 1937. aastal. Olin seal kolmel aastal. Siis oli ka esimene esinemine publikule. Ikka aplausidega – aplaus sisse ja … ja seal tundsin esimest korda seda “artisti väärikust”. See oli üks sketš juudipoisist.
Teine esinemine oli Punase Risti jõulupeol Estonias, kuhu valiti esimese klassi poisse päkapikkudeks. Meile kleebiti kõigile pikad habemed ette. Laternas oli aga lahtine tuli ja et mina olin kõige väiksem, ulatus see habemeots kuidagi tulle. Habe lahvatas muidugi põlema ja ehkki see kustutati nii, et ma kõrvetada ei saanud, viidi mind kohe sealt välja.
Mäletan, kui draamateatris oli “Väike lord Fauntleroy” ja Salme Reek mängis seal poissi. Mulle see poiss nii meeldis ja oli salasoov, et saaks ka kord elus mängida niisugust poissi. See oli 1938. aastal. Ja, kujutage ette, 1946. aastal me mängisime draamateatri laval koos Salme Reegiga “Perekond Farelli igatseb rahu”. Mina mängisin vanemat poissi, tema nooremat.
No ja siis olid koolinoorte olümpiaadid. 1945. ja 1946. aastal sain vanemate klasside hulgas kuldmedali. Lugesin Sütiste “Rüblikut” ja sain võrdlemisi populaarseks. Esinesin väga palju koolipidudel ja siis hakkasin juba kuulama aplausi.
Kuidas tuli teatriinstituuti minek?
Ma olin siis draamateatri õpperühmas ja nende mimanskoosseisus*. Kui Tallinnas avati teatriinstituut, läksin ma sinna. Olin suur teatrihuviline ja käisin juba siis Leningradis ja Moskvas teatrit vaatamas.
Kuidas GITIS-e rühm tekkis?
No see oli Irdi asi. Tema oli kunstide valitsuse juhataja ja võttis vastu Moskva-poolse pakkumise luua Eesti stuudio.
Kuidas Irdiga oli, oli ta ikka päris punane?
Oli ikka, jah. Näiteks kui küüditamine oli, siis oli selline lugu. Ird tuli hommikul näitlejate tuppa ja ütles: “Terve öö sai veetud sitta!” Ja siis oli selline näitleja – Salulaht. See Salulaht tõusis püsti, läks nuusutas Irdi ja ütles: “On küll sita lõhn juures.” Vat selline kuuldus on.
Tallinnas olid siis teatriinstituut ja kinoinstituut juba olemas ja konkursid sinna olid toimunud.
Ja nüüd korraga tuli Moskvast see ettepanek. Aga see oli väga hea ettepanek, sest seda, mida meie sealt saime, ei saanud Tallinnaga võrreldagi. Ja isegi praegusega ei saa võrrelda.
Aga see konkurss meie osas oli väga nõrk. Sellest koosseisust tuli 4–5 näitlejat, aga paljud õppisid pärast televisiooni või kino peale ümber.
Aga see tugev GITIS-e lend tuli ikkagi pärast seda, kui kursusevanem Jaanus Orgulas saadeti Eestisse uut seltskonda kokku panema?
Jaa, see oli küll minu süü! Meie kursuse juhendaja Sudakov kutsus mind välja ja et 4 inimest oli arreteeritud, üks mehele läinud, olid tekkinud vakantsed kohad. Ja siis ma läksin ja rääkisin andekaid inimesi teatritest Moskvasse. Aga mitte ainult teatritest – Tõnis Kase leidsin Tartu õpetajate seminari eksameid tegemast, Ervin Abelist kuulsin, et Rakveres olevat mingit Hiina operetti lavastatud ja seal tegi kaasa üks andekas kuju …
Ita Ever tuli kolmandale kursusele ja tegi eksamid tagantjärele. Teda mäletasin juba kooli olümpiaadilt, kui sellenimeline punase peaga tüdruk luges nooremas vanuserühmas Nekrassovit.
Ma kutsusin sinna ka Feliks Moori, kes oli Tallinna teatriinstituudi pedagoog. Ja jumala õnn, et ta tuli, sest ta oli niisugune mees, kes oleks tehtud natsionalistiks.
Panso küsis, kas tal tasub veel 29-aastasena tulla. Ma ütlesin, et ikka tasub. Ja ta tuli ning tegi osa eksameid isegi saksa keeles, sest vene keel oli tal väga nõrk.
Aga Moskvas oli 40 teatrit! Seda ei saanud Eestiga võrrelda, kus käisid küüditamised, noori ei olnud teatris ja rahvas ei käinud.
Esimene kord Ervin Abeliga Tootsi-Kiirt teha pärineb ka Moskva aegadest?
Jah, poolaasta tööna tegime selle saunastseeni, lootes ise, et ehk saab selle põhjal ka diplomitöö teha, aga Sudakov sellest asjast aru ei saanud. Mis see on – purjus poisid saunas?
Kas soov tulevikus veel “Kevadet” teha jäi tollest esimesest korrast hinge?
Ikka-ikka. “Kevade” on meie kõikide lemmik-raamat, kõik tahavad Tootsi ja Kiirt mängida.
Kas te kuigivõrd lasite end tolleaegsest Tootsist-Kiirest – Mari Möldrest-Ants Esko-last mõjutada?
Ei-ei-ei. Igal ajastul on omad lemmikud. Nüüdki on nooremal rahval filmi Toots ja Kiir. Meie omi mäletavad ainult vanemad inimesed. Näitleja kaob koos oma rahvaga.
Aga seal oli niisugune asi. Mina olen üldse selle vastu, et naised mängivad poisse. Ja minu mõte oli – vabandage väljendust –, et mina mängin sellele Tootsile munad taha!
See ei tähenda, et Mari Möldre oleks halb olnud – ta oli oma aja Toots.
Meie Erviniga läksime seda teed, et ka siis, kui tegime “Terekest kah!” ja “Oh sa issand” estraadietendusi, lähtusime nii palju kui võimalik Lutsu loodud tüüpidest.
Olete korduvalt väitnud, et Lutsu tüübid on pastelsed, mitte karikatuursed, ja Ervin Abel läks Kiire rolli luues mitte-lutsulikule karikeerimisele. Kas teil sellel teemal omavahel mõni korralik vaidlus ka oli?
Oli ikka, jah. Aga see oli tema põhiline mängulaad. “Figaro pulmas” olid tal peaaegu samad liigutused, kui mängis Bartolot. Küll ta tegi imelikke liigutusi, kukkus ja … Ja keegi ei naernud!
Aga vat pärast Kiirena sobis. Kahtlemata oli Ervin väga hea leid, väga hea karakternäitleja, aga ikkagi karikeeritud. Ja mulle see ei meel-dinud. Aga selle peal ta mängis kogu aeg. Ja tegi seda hästi.
Millal jõudis lavale estraadietendus “Terekest kah!”?
Selle loo kirjutas Romulus Tiitus ning mängima hakkasime seda 1962. aastal. Kolmveerand aastat läks ilma puhkepäevata, hiljem veel kaks etendust päevas. Kokku mängisime seda 500 korda. Pärast tuli järjena “Oh sa issand” ning seda mängisime veel 450 korda.
Millal need asjad plaadile said?
No see oli kuskil seitsmekümnendate alguses. Tolleaegne filharmoonia direktor Rait Ivalo kutsus meid välja ja rääkis, et tahetakse plaati teha ning tema on reźissöör. Temal ei olnud meie etendusega midagi pistmist, oli lihtsalt meie asutuse direktor. No ja küsib siis reźiieksemplari. Minul ei olnud. Ja Ervinil ka ei olnud. Me tegime seda juba ammu peast ning kirjutatud teksti polnudki järel.
Kas kuulsus teile Ervin Abeliga seiklusi ka kaasa tõi?
Kui me mängisime filharmoonia all, käisime kolhoosides-sovhoosides. Iga nädal oli vähemalt kaks korralikku soome sauna. 100 kraadi oli laval ja 40 kraadi laua peal. Aga kõik etendused said tehtud.
Kas praeguste näitlejatega saab “Kevadet” lavastada?
Igal ajastul on oma “Kevade”. Viimases “Kevade” etenduses ei olnud enam seda klassituba ega midagi. Meie tahtsime tuua välja selle klassitoa, et vaataja tunneks, kuidas see kõik nendel aegadel oli. Aga kui köster veab Tootsi kõrvaltuppa ja annab ihunuhtlust, siis seda ju ei olnud! Ja köster jumala purjus ja komistab Tootsi otsa … Ta ei olnud ju mingi joodik – köster oli kõige intelligentsem inimene Paunveres! Joomamees oli Lible. Aga Lutsul olid ka joodikud armsad.
Selge see, et Toots on olnud Teile tähtsaim roll. Aga millised rollid on veel meelde jäänud ja endale olulised?
Mul on näitleja diplom. Ja ma olen selles mõttes õnnelik inimene, et läksin verinoorena draamateatri lavale ja nüüd kaheksakümnesena hakkan ära tulema. Töö on tehtud! Sellist õnne saab osaks vähestele, eriti nüüd, kus kogu aeg koondatakse.
Aga kes on näinud Rozovi “Õnn kaasa”, seal oli 11 aplausi sees! Terve Rozovi repertuaar – ma mängisin kõik need poisid seal maha.
Viimane, mis eriti meeldis, oli töö Toomperega – “Kokkade öö”. See oli umbes kolm aastat tagasi.
Häid karakterrolle on olnud küll ja küll – Gorini “Imepõletajad”, “Energilised inimesed”, “Tagahoovis”…
Viimase küsimuse pärast kahte, kokku poolteist tundi kestnud vestlust esitab juubilar mulle:
“Kas see kõik nüüd lehekülje peale ära mahub?”
Ei mahu. Kahjuks. Kirja jäi panemata lugu sellest, kuidas näitleja Orgulasest sai esimene eesti soost Elbruse vallutaja. Või see, kuidas kõigi aegade menukaim “Kevade” draama-teatri lavale toodi. Ja veel … ja veel …
Aga ehk aitab siinkohal üks raamatusoovitus: nimelt rääkis Jüri Aarma Jaanus Orgulasega kolm aastat tagasi veel pikemad jutud ja mahutas need raamatusse “Jäägu see”. Kui poest otsas, siis raamatukogus ehk ikka on.
* mimanskoosseis – abikoosseis, massistseenide osatäitjad. Toim.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Eesti Draamateater
