JAAN KIRSIPUU: Olen oma spidomeetril näinud kiirust 113 km/h.
Kas oled vahel mõelnud, mitmes koht Sul oleks Eesti kõigi aegade jalgratturite edetabelis?
Ei ole niimoodi mõelnud. Ja vist on niimoodi praktiliselt võimatu võrrelda. Minul on ilmselt kõige rohkem vedanud – mul on kõige rohkem võimalusi olnud.
Ja ka praegu ei saa ennast teistega võrrelda, sest olen teatud mõttes ratta varna riputanud. Mitte küll päriselt, aga see ei ole enam mu põhitegevus.
Kas olid juba poisikesena alatasa jalgratta seljas?
Jah, see oli mul põhiline asi küll. Kaherattalise peal hakkasin püsima kuskil 3–4-aastaselt. Sportlikuks läks asi IV klassis, kui olin 10-aastane.
Kas siin oli ka isa Rein Kirsipuu käsi mängus?
Ma mäletan oma esimest trennipäeva, aga ei mäleta, mis asjaoludel ma sinna sattusin.
Kuid isa mõju oli suur. Kuigi otseselt tegeles ta minuga väga vähe, nägin ma teda kõrvalt palju.
Kas sportlik talent lõi varakult välja?
Teatud mõttes jah, olin papsiga nii palju võistlustel kaasas käinud ja taktikaline külg oli väga selge. Vend oli ka osav võidusõitja ja temalt õppisin samuti hästi palju. Aga füüsiliste nätajate poolest ma alguses silma ei paistnud.
Millal sa aru said, et sind ootab parem sportlik tulemus kui venda?
Vanem vend oli mulle väga kaua eeskujuks.
Eks vist siis, kui profilepingu alla kirjutasin. Aga võib-olla ka mitte, sest vend oli ka aasta proff olnud. Ehk oli see siis, kui esimese profivõidu sain ja teadsin, et ma sellega ei piirdu.
Jalgrattasporti peetakse väga karmiks ja vigastusterohkeks. Kas vahel oled kahelnud ka sellise riski põhjendatuses?
Meile, võidusõitjatele, ei tundu see risk nii kohutav.
Sellises vanuses, kui üldse palju riske võetakse, sellele veel ei mõtle. Kui mõtlema hakkad, oskad neid ka juba vältida.
Minul on kaks kõvemat matsu olnud. Üks oli eelmisel aastal. Kui nägin, et kukkumisest ilmselt pääsu pole, võtsin kiiresti vastu ennast säästva otsuse ja lasin ise enne betoonmüüri pikali.
Aga niisugust olukorda, et suisa elulugu silme eest läbi jookseb, pole küll olnud.
Räägitakse, et profijalgrattaspordis on halastamatu ja kompromissitu võitlus, teiselt poolt räägitakse, et jalgrattasportlaste vahel kehtib mingi kirjutamata rüütellik aukoodeks, mida võib ja mida mitte. Kuidas siis tegelikult on?
On nii seda kui ka teist. Ma ei ütleks, et see võitlus nii jube halastamatu on. Aga muidugi, olelusvõitlus käib. Kõvemad mehed tahavad tuuri võita, tase allpool käib võitlus selle eest, et järgmiseks aastaks ikka töökoht oleks. Aga lõpuks võitlevad kõik tulemuse nimel ja oma meeskonna eest.
Aga mida teha ei tohi … Noh, teist pikali tõmmata ei tohi. Ohtlikke manöövreid eriti ei andestata. Väga pannakse pahaks seda, kui oma hooletusega teisi ohtu sead.
Poisikesed ärplevad vahel, et on sõitnud jalgrattaga 50–60 kilomeetrit tunnis, aga enamasti tulevad need numbrid rohkem valesti reguleeritud kiirusemõõtjast, sest harilikult jäävad tegelikud numbrid 30 kanti. Kui kiiresti sõidavad profid?
Allamäge võib sada sisse saada küll. Tasasel maal, tuulevaikuses, ideaalsel asfaldil võib saada kiiruseks 60 km/h või isegi veidi enam, kui on väga valus kihutamine.
Allamäge olen oma spidomeetril näinud ära 113 km/h. See on väga suur kiirus isegi allamäge sõites.
Eesti jalgrattaspordi kõrgaeg on püsinud juba aastakümneid. Mis saab edasi, kas noori on peale tule-mas?
On olnud tugevamaid ja nõrgemaid perioode, aga traditsioon on kõva ja vähemalt iga viie aasta tagant on tulnud võidusõitjaid, kes on kuhugi jõudnud. Praegu on teist aastat noorteklassis kolm väga andekat noort: Tanel Kangert, Gert Jõeäär, Rein Taaramäe. Üle pika aja väga andekad tüübid. Ma ei ole kindel, kas kõik kolm, aga vähemalt üks neist kolmest jõuab väga kõrgele.
Millega ise edasi tegeled? Jalgratas on lõplikult varna pandud?
Profikarjäär on läbi, aga Eestis sõidan ikka edasi. Treeneriks ma esialgu vaevalt hakkan. Aga meil on kool, kus ma juhendan juuniore ja neid, kes hakkavad juunioride hulgast välja tulema.
Kas profijalgratturi karjäär annab kogu eluks vajaliku majandusliku baasi?
Kui midagi väga viltu ei lähe, peaks andma küll. Kui oled nii palju edukas, kui mina olen olnud, peaks teoreetiliselt olema majandusprobleemid lahendatud, kuigi kunagi ei tea, mis elu toob.
Need ajad on vist möödas, kui karjääri lõpetanud sportlane läks ülikooli ja hakkas nullist uut eluala õppima?
Jah, ma ei pruugi nii teha, aga võin küll, kui selline tahtmine tuleb.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Tiit Poom
