PEETER KALJUMÄE
Kannab fraki välja.
Mehi on kahte tüüpi – ühed kannavad fraki välja, teised mitte. Peeter Kaljumäe, millal said aru, et oled nende meeste hulgast, kes oskavad frakki kanda?
Raske on öelda, kas ma olengi sellest aru saanud. Aga frakk on selline riietusese küll, mis mind meelitanud on. Esimest korda sain fraki selga kaheksandas klassis. Laulsin Pärnu KEK-i juures kammerkooris Mattone ja seal oli ka orkester, mida juhatas Ilmar Tõnisson. Ning oli üks peoõhtu, kus tuli koos üles astuda. Olin suur operetisõber, laenutasin siis teatrist fraki ja laulsin orkestriga mõnda operetilookest.
Sind nimetatakse kord laulvaks näitlejaks, kord näitlevaks lauljaks. Kummaks sa koolipoisina saada tahtsid?
Päris kindlasti lauljaks. Ega ma olegi kunagi näitlejaks saada tahtnud. Ma ju õppisin ka muusikat. Juba pärast seitsmendat klassi läksime klassivennaga Pärnu legendaarse lauluõpetaja Klaudia Taevi juurde õppima, et jõuda kuidagi välja ikka Estonia teatri lavale ja hiljem Tallinnas jätkasin ka õpinguid klassikalise laulu alal.
Teatrisse sattusin päris juhuslikult, seoses sellega, et juhtusin tegema ansamblit Talong ja Karla Kilvet kutsus Endla teatrisse ja sinna ma jäingi.
Mis oli omaaegse populaarse ansambli Talong liikumapanev jõud? Oli see kupleearmastus või tahtmine end poliitiliselt määratleda?
Kuskil meie sees olev tahtmine millelegi kaasa elada oli nagu ka tahtmine ennast näidata. Kui lavale kipud, ju siis edev oled.
Aga Talong sündis tegelikult naljakast juhusest. Olen õige põrsapõlvest peale olnud hirmsasti võlutud Olaf Kopvillemi lugudest. Ja siis kui mind oli Otsa-koolist vahepeal sõjaväkke võetud ning tulin tagasi laulu teisele kursusele uude seltskonda, oli meie kursuse ülesandeks korraldada nääripidu. Sellele kursusele oli tulnud üks vend, ka Peeter nimi (Peeter Kaber – M. P.), kes oli palju malevas käinud ja olnud malevalaulude autor. Temal oli üks EÜE lugu, minul midagi Kopvillemilt ja nii me selle asja tegime, mis läks suure menuga. See kõik juhtus 1987. aasta lõpul.
Ja siis ilmus lehes kuulutus Kalju Kassilt, et tema asutab huumorikooperatiivi. Läksimegi siis Pikri toimetusse, kus Kass töötas, ning pakkusime ennast välja. Kalju Kass määras meile ettelaulmise ajakirjandusmaja saalis. Seal oli terve hulk inimesi: Priit Aimla, Toivo Tootsen, Rita Mägar, Uno Laht, Kass ise ja veel mitmeid inimesi. Laulsime oma laulud ette ning nad leidsid üksmeelselt, et tekstid on mögad, kui Kopvillemi omad välja arvata, aga poisid on head, ning olid nõus meid oma tiiva alla võtma. Tekstide jaoks otsiti üles Henno Käo, Tõnu Tepandi lavastas ja Aita Indrikson tegi liikumise ning kokku sai kava “Hali-buli-lei”. Nii me “talongitsema” hakkasimegi. Tegutsesime viis ja pool aastat. Viimased kaks ja pool aastat kasutasime Aimla sõnu.
Priit Aimlaga on teil omajagu koostööd olnud kuni tänase päevani.
Alguses esinesid nad Jüri Aarmaga paaris, aga Aarmal tulid uued tööd peale, Priidul oli partnerit vaja ja nii ta mind kuskile esinema kaasa kutsus ja tegelikult me jäime päris mitmeks aastaks koos esinema.
Sealtpeale oleme head sõbrad ja suhtleme tihedalt ka väljaspool igasugust tööd.
Kuidas Talong lõppes?
Meil oli klaverimängija Katrin Lehismets, aga pärast seda, kui me käisime Talongiga kolm aastat järjest Saksamaal kabaree-festivalidel, sai ta sealt nii palju sidemeid, et läks Berliini laulmist õppima. Meie punti tuli Airi Allvee, kes õppis tol ajal estraadiklaverit ja lauljana veel nii tuntud ei olnud. Meil oli palju üles ehitatud sellele, et Kati oli tugeva ooperihäälega ja laulis palju, Airi aga sellise madala häälega ning stiilid nii hästi enam kokku ei jooksnud. Aga see poleks ka veel midagi tähendanud, kuid siis kutsus Kaarel Kilvet mind Pärnu ja Peeter Kaber jäi Tallinna maha. See oli 1992 detsembris, ametlikult palgale võeti 1993.
Mis juhtus Endlas 1998, kui korraga lahkusid Peeter Kaljumäe, Kaarel Kilvet, Katrin Nielsen, Andres Ild, Elmar Trink?
Ega juhtunud otseselt midagi, Trass oli selleks ajaks aasta teatris olnud ja otsustas hakata oma teatrit tegema. Meie olime lihtsalt esimene sats, kes ära saadeti.
Kas pärast neid sündmusi, kui Pärnu teater piltlikult silla alt läbi tõmmati ja jälle vee peale kerkis, pole pärnakana tekkinud kiusatust kodulinna teatrisse tagasi minna?
Ei ole. Asi läks nii, et olin “laokil” vaid poolteist kuud ja augustis alustasin juba hooaega Vanalinnastuudios.
Tagantjärele oli see hea, et sai Pärnu rutiinist välja. Tekkis palju uusi töövõimalusi, millest osa kestab tänaseni. Ja et ma praegu, vabakutselisena, elatan ennast esinemistest, siis see tööpõld läks kohe palju laiemaks. Baskin ise pakkus seda Vanalinnastuudio varianti, sest Tarvo Krall hakkas ära minema ja tal oli sellist paksu poissi ilmselt vaja.
Üks asi on poliitikute üle nalja visata, teine asi ise poliitikute hulka astuda. Kuidas see juhtus, et 2005. aastal olid ise kohalikel valimistel kandideerimas?
Minu otsus oli see, et astusin sotsiaaldemokraadiks. See oli pärast seda, kui oli Jaan Kaplinski kiri ja tema astumine poliitikasse. Ja kui ma seal erakonna ridades juba olin ja tehti selline ettepanek, võtsin kandideerimist tõsiselt.
Kuidas selle Paul Pinna mängimisega on? Millal veel võib meil tulla selline näitleja, kes on Paul Pinnaga nii sarnane?
Kui minu esimene tükk Endlas “Miks Jeppe joob” lavale tuli, oli seal üks selline kupleelaulja, kes vaatuste alguseid ja lõppusid laulis. Oli selline tükiväline tegelane. Ja siis ilmus Teater.Muusika.Kino number, kus oli Pinna portree ning Kilvetil tuli idee – teeme Kaljumäst Pinna! Kui siis esimest korda grimmi prooviti, Kilvet vaatas ja ütles: “Vastikult sarnane oled, katsu sama andekas ka olla!”
Siin on mõlgutatud ka mõtet, et teeme filmi … Aga siis oli Variuse teatris Heidi Sarapuu, kes otsustas, et teeme selle etenduse ära, nii et ma olen Pinnat ikka laval mänginud juba kolm viimast hooaega.
Aga mis sarnasusse puutub, siis mind on näinud mõned vanad näitlejad, kes ise Pinnat mäletavad. Ning räägivad, et ma pidavat rohkem Pinna olema kui Pinna ise. Aga seda saab öelda ikka vaid naljatlemisi. Tegelikult oli Pinna legendaarselt andekas, mina vaid temaga visuaalselt pisut sarnane.
Oled selles eas, kus inimene on piisavalt küps tegema plaane, mis ka teoks saavad, ning hindama selleks antud aega ja andeid.
Nagu ma ütlesin, mu kunagine suur soov oli ikka pigem lauljaks saada. See kupleelaulmine on üks asi, aga viimasel ajal oleme sõbrustanud noorte inimestega Estonia teatrist. Mul on kamraad dirigent Endel Nõgene ja neil on kujunenud selline sõpruskond – orkester, kellega teema kontserte. Väga palju esinemisi pole olnud, vast 4-5 viimase kolme aasta jooksul, aga need on kõik väga ilusad olnud. See on asi, mis hingele hästi suurt rõõmu ja rahuldust pakub.
Kui saaks kuskil operetis ka lava peal mängida, see oleks vahva, aga see pole eesmärk omaette. Ma tahaksin lihtsalt ise rohkem selle muusika sees olla. Laulda laval nii, et viiulid selja taga mängivad, on kaunis ülev tunne. Ja veel olen huvi tundnud Viini linnafolkloori vastu need laulud meenutavad sisult meie rahvalikke joomalaule, samas on nad huvitavad ka muusikaliselt. See saksakeelne kultuuriruum ja Kesk-Euroopa kultuur on mulle väga hingelähedane.
Räägitakse, et Peeter Kaljumäe on sage ja väga kõva ristsõnalahendaja.
Ma ütleks isegi, et mitte sage, vaid regulaarne. Minu ema korjab hoolega neid kuponge ja saadab lahendusi. Ning on osa ristsõnu, mida ta ei oska lahendada. Tegelikult oskaks küll, aga ta ei viitsi pingutada. Aga muidugi on sellised moodsad asjad nagu sudokud, mida ta tõesti teha ei oska. Nojah, siis mina ostan samad ristsõnaväljaanded ja ütlen talle mõne raskema vastuse, mille tema siis ära saadab.
Kas võitu ka on tulnud?
On ikka. Minul endal küll ainult kord. Kuskil tuli pilt ära arvata ja SMS-iga ära saata ja sealt tuli võit. Aga emal ja tema abikaasal on rohkem õnne olnud.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Peeter Kaljumäe erakogust
