REET LINNA MÄLESTUSI MERL’IST
Helistan Reet Linnale hommikul. Harilikult muusikutele nii vara ei helistata, aga me oleme kokku leppinud. Ja veel oleme kokku leppinud, et räägime MERL’ist*, ansamblist, millest algas kolme noore lauljatari tee tänini kestvale populaarsusele.
Kuna lugu läheb ristsõnaajakirja, tunnen kõigepealt huvi, kas vastavad tõele kuuldused, et Reet Linna on kirglik ristsõnalahendaja.
Ausalt öeldes on nii, et oodates seda kõnet, olid mul süles ristsõnad. Ostsin ühe paksu raamatu kohe, sest naudin, kui ristsõnu saab kaua teha.
Kas on tihti ette tulnud, et ristsõnades küsitakse nelja tähega sõna ja vastuseks sobib MERL?
Tegelikult viimasel ajal isegi on.
Kas on ka mingi eriline tunne siis?
Ikka on. See, et oleme kuidagi ikka ajaloolisse mällu jäänud, on päris hea tunne.
Mis aastal MERL’i ajalugu algas?
See oli kuskil 1970-ndal, kui alustasime.
Kas on ka meeles, millistel asjaoludel niisugune ansambel kokku sai?
Sellest oskaks vist rohkem Marju Kuut rääkida. Tean ainult, et mind ei kutsutud sinna esimese liikmena. Kui Marjul tuli idee teha niisugust naiste punti, siis esimesena sai kutse Lagle Alpius, raadios oli ta kokku puutunud Elle Kalmoga, kes nüüd Kanadas elab, ja mina olin viimane. Olin ka raadio tütarlasteansamblis laulnud ja ülikooli puntides kaasa teinud, ju siis oli minu nimi ka juba teada.
Aga see oli Marju idee ja Marju soov, et hakata tegema sellist naiskvartetti. Aga mitte mingil juhul Lainet! Täiesti teine suund oli.
Tol ajal oli ju kombeks välismaiseid eeskujusid järgida ja ideoloogiavalvu-rid sõitlesid noori popmuusikuid „Lääne ees lömitamise“ eest. Kes olid teie eeskujud?
Ega olnudki. Tegime Middle of the Road’i lugusid ja New Seekers’it ning meil otseselt naisteansamblit eeskujuks ei olnud. Pigem oli see mitmehäälne laul, mis inspireeris Marjut kõige enam. Middle of the Road’i lugusid tegime alguses kohe palju ja kuna Laglel oli selline peenike ja võluv hääl, siis see sobis meile hästi.
Kes teie bändile pilli mängisid? Teie ise ju erilised pillimehed ega pillinaised ei olnud.
Ainuke, kes meist neljast pilli mängis, oligi Marju, tema õpetas flöödi abil meile lugusid. Ta õppis tol ajal muusikakoolis ja siis mängiski meile partiid ette mitte klaveril, vaid flöödil.
Aga me tegime toredat koostööd Mikronitega, kes oli ka selle aja väga kõva bänd.
Mõni tolleaegne bänditegija kurdab nüüd memuaarides, et esinemisi jagus biit- ja popansamblitele vahel vaid ühe käe sõrmede jagu. Kuidas olid lood MERL’i esinemisvõimalustega?
Mina mäletan just seda, et 70-ndatel, kui pärast Mikroneid alustasime koostööd Olav Ehala ansambliga ja sõitsime mööda Eestimaad ringi, tehes tänases mõttes tuuri. Meie repertuaaris olid pooled lood inglise keeles, mis veidi hiljem oli täiesti mõeldamatu. Ja nendel suvetuuridel 70-ndate alguses esinesid koos Ehala orkestriga meie parimad solistid: Jaak Joala, Ivo Linna, Boris Lehtlaan, vähem Tõnis Mägi ja muidugi MERL. Meie ülesandeks oli tihti ka taustavokaali laulmine solistidele. See oli ikka väga kõva sõna!
Rokimehed on tihti aususehetkedel tunnistanud, et eks seda bändi ole ikka eelkõige sellepärast tehtud, et tüdrukutele meeltmööda olla. Kuidas see tüdrukutebändi poolt vaadatuna välja näeb? Kas võisite tänu oma laulmisele ükskõik millise Ilu-Eedi võrku võtta?
Ma küll ei mäleta, et meil oleks see eesmärk olnud. Kindlasti mitte! Aga iseenesest olime popid ja me üritasime visuaalse poole pealt välja näha nii nagu meie eeskujud välismaal. Õmblesime ise kostüümid. Need olid erilised! Need olid võib-olla oma ajast isegi ees. Kostüümid olid väga värvikad, kandsime laval supermini … Eks see oli alateadlik meeldimissoov küll, aga ma ei mäleta, et oleksime eesmärgiks võtnud olla hästi seksikad. Me lihtsalt ehtisime end nii, kuidas oskasime, et ise ennast hästi tunda. Aga hästi tähtis oli meile küll, kuidas laval riides olime, tõesti.
Kas teil oli ka jäljendajaid?
Arvan, et selliseid väikeseid kooslusi oli ikka küll. Ma ei saa küll öelda, et olime nii supersuperhead, aga me üritasime laulda stiilis, mis oli tavalisele kultuurimaja ansamblile natuke keeruline. See nõudis natuke rohkem musikaalsust ja rohkem muusika kuulamist, nii et päris otseselt meid keegi jäljendama ei hakanud. See Marju häälteseadmine oli suhteliselt keeruline.
Kuidas te omavahel läbi saite? Oli ka eri arvamusi?
Ma ei mäleta, et oleksime nagistanud või tülitsenud. Olime väga erinevad natuurid küll, aga Marjul oli nii hea juhtimisoskus, et me väga tahtsime selles asjas olla ja tülli minna oli ohtlik.
Miks MERL’i tegevusaeg nii lühikeseks jäi? Ei mäleta küll, et teid oleks populaarsuse langus tabanud.
Ei, need olid eraelulised põhjused. Minul hakkas asi kiskuma abielu poole, samuti Ellel. Marjule, kes oli siis vaba inimene, see aga ei meeldinud, et keegi tahab hakata perekonda looma. See oligi põhjus, miks laiali läksime. Mingeid tülisid või ebaklappi polnud.
Millise jälje jätsid need aastad teie ellu? Kas saate ka praegu vahel kõik neljakesi kokku?
Mida vanemaks saad, seda rohkem tahad suhelda inimestega, kellega oled nooruses kokku puutunud. Viimastel aastatel oleme eriti palju suhelnud. Tegime ju ka come-back’i. Andsime ühe kontserdi, mis meile endile hästi palju pakkus, aga kui salvestust kuulsime, siis enam väga kuulata ei tahtnud, sest selles eufoorias kaldutakse üle pingutama ja see polnud just kõige puhtam variant.
Aga kokku saame tihti ja meist Marjuga on saanud kohe väga head sõbrad. Elle elab Kanadas, meilib kogu aeg ja annab märku, kus ta on ja mis ta teeb, ning kui Eestis käib, saame kindlasti kokku. Laglega oleme perekonnasõbrad niikuinii. See side on väga tugev olnud!
Kui nüüd ajas tagasi vaadata, milline oli MERL’i parim lugu?
Ma valiks siis Ülo Raudmäe „Heinateol“, milles on just seda improvisatsiooni, natuke džässilikkust ja tagatipuks on see veel eesti lugu ka. Kusjuures tunnistan, et kui tegime seda come-back-kontserti, ei suutnud me seda lugu enam nii järele teha, nagu ta kunagi kõlas, ja me jätsime selle välja. Las ta jääda meie mälestustesse sellisena, nagu oli siis.
*MERL – legendaarne naisansambel 1970. aastate algusest; nimi oli moo-dustatud kvarteti liikmete eesnimede esitähtedest: Marju Kuut, Elle Kalmo, Reet Linna, Lagle Alpius. Ansambel oli oma lääneliku kõlaga tolleaegses muusi-kaelus täiesti uudne nähtus ja omandas suure populaarsuse eelkõige noorema kuulajaskonna hulgas.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Are Jaama
