ANNE VEESAAR: Ma arvan, et inimene saab oma tegemistes palju ise kaasa aidata.
Kas Teile öeldakse tihti Mare?
Oi, seda juhtub sageli! Ja kõige sagedasem tuttav ütleja on Helgi Sallo, minu partner „Õnne 13-s” ja muusikalis „Tuhkatriinu”. Ta ütleb, et peab end kogu aeg kontrollima, et mulle Anne öelda. Ta saatis mulle uue aasta sõnumi ning seal oli siis hästi suurte tähtedega kirjutatud ANNEKENE. Aga inimesed tänaval või poes ütlevad mulle ikka Mare.
Kui palju on „Õnne”-seriaali Mare tegelaskuju isiksus maha kirjutatud Anne Veesaare pealt?
Ma arvan, et algselt oli ta ikkagi omaette kuju, kuid kõik need kirjanikud, kes on meil aastate jooksul olnud, on võtnud kõikidelt näitlejatelt midagi. Võib-olla mitte nii isiksuse pealt, kuid mängulaadist või teksti kasutamisest võtteplatsil tuleb selline isikupära välja, mida kirjutaja arvestab. Ja eks ma olen ka natuke sinna kanti – vahel tore ja vahel väga kiuslik ning kapriisne naine.
Kas „Õnne”-seriaal on see asi, tänu millele on elus hästi palju asju teisiti läinud?
Jah, võib-olla küll. Näiteks kui ma helistan võõrale inimesele ja ütlen oma nime, siis vastatakse: „Aa, see Mare!” Ilmselt on mul seetõttu lihtsam inimestega kontakti saada. Ja ilmselt on see toonud mulle ka tööpakkumisi, mida muidu poleks olnud. Loomulikult mõjutab see asju, kui oled peaaegu igal laupäeval kõigi ees ekraanil.
Ma ei oska ka seda öelda, milline oleks siis elu olnud, kui seda asja poleks juhtunud. Minule endale oleks elu kindlasti palju vaesem. Oleks jube kahju, kui ma poleks saanud mängida koos selliste näitlejatega nagu Helgi Sallo või Kaljo Kiisk, keda ma nooruses imetlesin ja nüüd võin öelda, et teen nendega ühte tööd. Ma poleks julgenud sellest unistadagi!
Aga mis oli see, millest unistasite, alustades näitlejateed? Millisena seda ideaalis nägite?
Pärast lavakunstikateedri lõpetamist suunati mind Rakvere Teatrisse. Olin algul selle üle väga õnnetu, kuid hiljem sain seal väga palju tööd ja kõik oli hoopis vastupidi. Minu tollane unistus piirdus mõne konkreetse rolliga Rakvere Teatris ja pisukese lootusega, et ehk saan ka ükskord pealinna, kus minu teised kursusekaaslased töötasid. Rohkem ma ei osanud unistada kui tolleaegsest Vanalinna Stuudiost ja sinna ma tänu juhusele ka sain.
Aga sellisest asjast nagu „Õnne 13” ei osanud unistada, selliseid asju polnud siis olemas.
Kas Teil sellist aega ka on, kus peab kohe pead murdma, mida järgmise tunnikesega peale hakata?
Õnneks ei ole! Mulle meeldib selline elu, mis on täis kohustusi ja tegemisi. Alati on midagi ootamas. Juba nädal on möödas sellest, kui tulin puhkuselt, aga kohver on siiani lahti pakkimata.
Kas sellisesse lahtipakkimata kohvrisse on jäänud ka mõni ristsõnaajakiri?
Ei ole. Ma pole ise võtnud ette ühtegi ristsõna, et seda lahendama hakata, küll on aga vahel mõni lahendaja minu käest nõu küsinud. Kord küsis Ines Aru kolme tähega ja A-ga algavat naisnäitlejat. Ma siis ütlesin: „Aga sina ise, Ines?!”
Aga minu ema tegeleb ristsõnadega üsna hoolega. Ütleb, et see hoiab ära seniilsuse ja mälu nõtrumise ning igapidi kasulik tegevus ja soovitab mul ka sellega alustada. Praegu mul seda kirge ei ole, võib-olla kunagi tekib.
Aga mõni teatriväline kirg ikka on?
On küll. Mul on kirg oma suvekodus toimetada. Võtta muruniiduk ja niita mõni hektar, nii et higi lendab ja parmud purevad, kasvatada seal mõnda lille, kõpitseda selle maja kallal… See on mu kirg! Igal õhtul enne uinumist ma mõtlen, et kui tuleb suvi, siis ma sõidan sinna ja teen seda ja toda. Kui aga see suvi lõpuks kätte jõuab, niidan muru ära ja ei jõua kuhugi kaugemale oma asjadega.
Kuidas selle mängimata rolliga on?
Noh, sellega on nii, et ma ei hakka nutma, et mul Julia mängimata jäi. Jäi siis jäi, võib-olla ma polnudki selle jaoks sobilik tüüp, kuigi nooruses oleks nii väga tahtnud. Aga veel praegu on mul viimased hetked võimalik mängida Blanche’i William-si näidendis „Tramm nimega Iha.” Ja veel on võimalik mängida naispeategelast Volodini näidendis „Viis õhtut”.
Palju asju on tehtud, isegi muusikali on tehtud, aga nüüd tahaks küll midagi hingelisemat, traagilisemat. Ma arvan, et see tuleb, kui ma väga tahan. Luban ise ka sellele kaasa aidata. Ma arvan, et inimene saab üldse oma tegemistes palju ise kaasa aidata.
Mis on järgmine tähtis asi, mis Anne Veesaare osalusel juhtub?
Asi on nii, et tuleb välja muusikali „Georg” DVD ning 1. ja 2. aprillil on selle DVD tutvustamiseks kontserdid, kus on külalisesinejatena ka neid, kes otseselt selles muusikalis ei osalenud, nagu näiteks Jassi Zahharov ja Nele-Liis Vaiksoo.
Küsitles Mati Palmet
Foto: Smithbridge Productions
