Ansambel PASADENA otsustas oma viiendaks sünnipäevaks mitte külalisi kutsuda, vaid ise külla minna.
Nii nad Suurte Ruutude toimetusse jõudsidki. Vestluses osalejaid iseloomustab bändi netilehekülg http://pasadena.topten.ee/ järgmiselt:
Toomas Krall – Pasadena kõige mitmekülgsem laulja. Kasutab igal kontserdil erinevat juukseželeed.
Endel Lepik – Pasadena kõige suurem muusik. Parematel päevadel ulatub tema kasv kolme meetrini.
Erki Aule – Pasadena kõige tugevam tamburiinimängija. Lõhub igal kontserdil vähemalt neli tamburiini.
Kitarril saatis vestlust Indrek Kruusimaa – Pasadena kõige pikemate juhtmetega soolokitarrist. Üks soolo on tal praegugi pooleli.
***
Ilmselt teavad ansamblit Pasadena Eestis enam-vähem kõik, aga kõmu-lugusid selle bändi liikmete eraelu kohta praktiliselt ei liigu. Miks nii?
Asi on selles, et meie ansamblis on nii vähe liikmeid, et see tüüp, kes peaks kõmu tekitama, on veel puudu. Kui aga on selline inimene olemas, kes tahaks pühendada oma elu sellele tegevusele, andku endast teada.
Ansamblil on viis aastat turjal, aga nende aastate jooksul on üldmulje Pasadenast olnud üsna muutumatu. Kas see peabki nii olema?
Eks on see vist iga ansambliga nii, et esinemised on küll alati erinevad, kuid ansambel on ikka lõpuks seesama. Nii on ka näitlejaga – mängib igal õhtul erinevat rolli, aga lõpuks on ta ikka seesama inimene.
Olete teatritaustaga ansambel. Kas see määrab ka mingit rollijaotust? On teie hulgas välja kujunenud näiteks lavastaja? Või kostüümikunstnik?
Konkreetselt ei ole. Teatrimääratluse järgi käib meil kogu aeg grupitöö improvisatsiooni vormis. Kogu aeg visatakse mingeid ideid.
Mõningaid asju on ikka lavastatud ka, aga need on kogu aeg mingis proovistaadiumis.
Pigem on see meie probleem, et meil puudub selline kindlakäeline autoritaarne lavastaja.
Kas viie aasta jooksul õnnestub omavahel tülli ka minna?
Kogu aeg tülis! Keegi ei salli tegelikult kedagi. Täna, vahetult enne siiajõudmist, jõudsime juba peaaegu tülli keerata.
Milles asi?
Põhimõtetes. Alati on need tülid väga põhimõttelised. Aga see on ainus edasiviiv jõud kah. Kui me oleks rahul ja kõik oleks korras, siis oleks vaja laiali minna. Öeldakse, et kui loominguline inimene on endaga rahul, siis on tema karjäär läbi. Siis on ainult esitus, pole enam loomingut ja lõpuks kaob ka see esitus uttu.
Kas teil on võetud ka mingeid eeskujusid, kelle moodi tahaksite olla? Midagi taolist nagu No Smoking Orchestra ehk …
Midagi crazy’t võiks olla, aga kellegi moodi küll ei tahaks olla. Ja ega me ilusaid asju ju teegi, aga teinekord teeme nii koledasti, et kole ilus on vaadata.
Ja kui ongi mingi ideaaleeskuju, siis teeks hoopis vastupidi, et veel parem olla. Näiteks kõlab kergelt punk, aga välja tuleb, et polegi nii väga …
Näete laval väga šikid ja soliidsed välja, kas seda hoiakut püüate säilitada ka väljaspool lava?
Pigem see meie lavalolek rõhutab seda, et me oleme seal keegi teine kui elus. See on ikkagi etendus.
Tihtipeale on nii, et bändimees teeb suitsu või joob õlut ja siis tuleb kohe lavale, aga seal kaob selline esinemise võlu ära. Lavale astumine peaks ikka olema midagi suurt ja ilusat, astumine kõigest muust pool meetrit kõrgemale. Ja selleks tuleb kõik võimalused ära kasutada, olgu see või kostüüm.
Kas on midagi põhimõttelist, mis teid ühendab?
Ehk on see kunstimeel? Või mingi suhtumine? Et kui on vaja esineda, siis esine-takse, ja kui ei taha, ei saa keegi sundida. Aga muusikalised maitsed on suht erinevad. Kõikidel. Aga ühine on see, et prioriteet on, et tehtav meile endale meeldiks. See, mida me koos teeme, meeldib meile endale ja siis alles tulevad kõik muud asjad.
Kas tähtsam on sõnad või viis?
Eks nad on ikka üsna võrdsed. Vahel on meloodia valmis ja siis hakatakse sõnadega vaeva nägema. Vahel on kõigepealt tehtud hea tekst ja siis hakatakse otsima viisi.
Kas Pasadena värvikates laulutekstides võib mingi üldine kontseptsioon leiduda või on selle otsimine tühi töö?
Kes viitsib, eks ikka otsigu. Ise kirjutame küll sellest, mis keelel ja meelel. Aga tore, kui keegi suudab meile öelda: “Kuulge, poisid, kogu teie laululooming räägib ju sellest-ja-sellest.”
Aga see oleks isegi kahjulik, kui ansambel arvestaks mingi kontseptsiooniga. See hakkaks mingeid raame seadma, kogu looming kuivaks lõpuks kokku.
Kas viis aastat on ära ka väsitanud?
Väsimus tekib siis, kui on mitu etendust järjest ühel päeval. Kui oled ühte asja juba teinud, tead, et pead veel tegema ja siis tuleb veel kole palju sõita. Kaks kontserti päevas ei juhtu veel midagi, aga seda ei tohiks väga tihti juhtuda. Õnneks Pasadena ei esine nii palju ja seni on iga esinemine veel meie jaoks sündmus.
Kes on teie jaoks parim publik? Kellele on kirjutatud laulud?
Sellele on peaaegu võimatu vastata. Aga konkreetset lugu tehes on ikka mingi suund mõttele antud. Alati on hea esineda sellele publikule, kes on kohale tulnud meie pärast. See tähendab, et kuulutusele on kirjutatud “Pasadena” ja selle peale ongi rahvas kokku tulnud. Hoopis raskem on esineda seal, kus satume juhusliku publiku ette.
Ootame oma kontserdile avatud inimesi, kes saavad aru huumorist. Ja ega meie esinemine siis nii lõpe, et pillid kotti ja autosse. Kui esinemine lõpeb, siis läheb alles lahti, siis tuleb jämm. Saavutatakse nii suur energia, et seda realiseeritakse veel pärast esinemist.
Kas olete mõelnud ka sellele, et ansambel Pasadena võiks üles astuda hoopis laiemas žanrilises ampluaas? Näiteks teatrietendus, sketše esitada …
Kogu aeg on selliseid mõtteid. Idee tasandil on terved suured etendused maha mängitud ja poognad täis kirjutatud. Aga mõtete ja tegemiste vahel on üks tühemik, mida on võrdlemisi raske ületada.
Pasadena teatrit niisiis lähiajal ei tule?
Ei või teada. Me ei tea, millal see plahvatus tuleb. Kui selgub, et see on vajalik, siis ta tuleb.
Esimene viis aastat on seljataga. Kas viie aasta pärast olete alles?
Ennustada ei taha. Kui ennustame, võtame kohustuse. Las see bänd jääb selliseks vabalt kulgevaks bändiks, nagu ta on siiani olnud.
Liiga ilus jutt tuli. Kas teil mingi jama ka on olnud?
Plaatidega on jama olnud. Esimene müüdi lihtsalt viimase eksemplarini läbi.
Teise plaadiga juhtus meil niisugune lugu, et tekst laulule “Amigos Para Siempre” läks liialt originaalist lahku ning luba ei antudki. Plaat korjati müügilt ära ning sõideti traktoriga üle. Kes jõudis ära osta, neile vaid need plaadid jäidki.
Mis nüüd siis saab?
Uus plaat peaks jaanipäevaks poes olema, nii et kellele meeldib, ostku kiirelt ära, enne kui jälle midagi juhtub.
Küsitles: Mati Palmet
Foto: Toomas Tuul
