AAPO ILVES: … mulle meeldib kogu aeg õppida.
Oled põline lõunaeestlane?
Ma olen täiesti algupärane Räpina mees. Räpinas sündinud ega viitsi ma sealt mitte ära minna.
Kuidas Sinust kirjamees sai? Oli selleks ka mingit kooli vaja läbi käia?
Mul oli kohe selge, kui ma lugema õppisin, et kunagi tuleb kirjanikuks hakata. Eks ma ole Räpina keskkoolis käinud ja rohkem ma ei viitsinud. Sai küllalt. Mulle ei meeldi koolis õppida, mulle meeldib kogu aeg õppida. Elada tuleb!
Mis tung või tahtmine Sind kirjutama ajab?
Luuletustega on selline asi, et luuletused kirjutuvad ise. Ja siis peab nad kirja panema. Värsid tuleb raamatusse elada, või laulu. Sellest ei pääse. See on selline taak, mis tuleb välja kanda.
Kas Led Zeppelini kuulad palju?
Ei kuula palju. Aga kui ette jääb, kuulan küll.
Aga kui oled kitarriga laval ja laulad, tuleb Robert Plant kuidagi ette.
Mina ja kitarr saame päris hästi läbi. Minu kitarrikäsitlus olla üsna omapärane. Ma ei lähe eales seda teed, et kuulaks mingit kindlat artisti ja prooviks teda jäljendada. Olen lasknud oma asjal ise areneda.
Olen näinud, et suhtud oma kitarrisse suure lugupidamisega. Pill on Sulle vist erilise tähtsusega asi?
Mul on neli kitarri. Üks on köögipill, üks on friigipill ja kaks on nii-öelda beibed. Mul on väga hea meistrikaelaga Stratocaster ja 1980-ndatest Ida-Saksamaal valmistatud Musima Eterna, mis on väga õnnestunud pill ja siis on 2 akustilist. Ja eks mõnikord meeldib rohkem üks ja mõnikord teine.
Kas muusika on Sinu jaoks pigem luule võimendamise vahend või elavad laulud mingit oma elu?
Kui ma kunagi kirjandusse kukkusin, siis avastasin, et mul on luuleõhtutel igav olla. Kui kirjutada rütmilist-riimilist luulet ja seda ette lugeda, on see ühtepidi publikule mõttetult kaugele vastu tulemine, sest põhimõtteliselt võiksid nad ju seda ise lugeda. Ja teistpidi on tegemist pooltootega, sest kui juba rütmilist-riimilist asja ajada, võiks viisi kah taha tõugata.
Tuntuim Sinuga seotud heliteos on üks laul, mis kenade noorte piigade esituses Eurovisioonil ära käis. Kui palju see laul lõpuks seda nägu oli, nagu Sina teda tahtsid näha?
Noh, heliloojate, lauljate ja minu töö sai väga korralikult tehtud. Iseteadvus võitis ja võro keel sai tähelepanu. Ja see laul ei kao kuhugi nagu ka võro keel.
Kas on mingi põhjus, et rohkem eestlasi võiks seda keelt tunda ja tajuda?
Kahtlemata, sest hõimukeel annab mõtlemise ja mul endal näiteks on lapsest saadik kaks erinevat süsteemi olemas.
Kas tahad öelda, et kui võro keeles mõtled, oled üks teine Aapo, kui siis, kui mõtled n-ö koolikeeles?
Sama Aapo, aga tävveste tõistmuudu.
Mis iseloomustab võro keeles mõtlevat inimest?
Paljud probleemid muutuvad olematuks, kui lülitad mõtlemise võro keelele ümber. On üks näitlejanna, kes vahel helistab ja kurdab, kui on muresid, ja siis ma ravin teda sellega, et hakkan talle võro või seto keeles vastu rääkima, ja ta saab kohe aru, et „olõ-õi taah hätä midä“.
Kas peaksid vajalikuks, et teatavas piirkonnas Lõuna-Eestis oleks see keel ametlikult üldkasutatav ametiasutustest kuni koolini välja?
Mõnes kohas õnneks ongi nii.
Seda hirmu ei ole, et Võromaa koolilaps hiljem suuremas linnas raskusi tunneb?
Ei ole. Ma just hiljaaegu aitasin koostada ühte trükist teemal, kuidas lapsed arenevad rohkem ja kiiremini, kui saavad võro keelt ja kirjakeelt võrdses koguses. Kirjakeelega pole raskust – seda tuleb igast kuramuse august, televiisorist ja ajalehest. Aga võro keelt peab kõnõlema. Ja kui need mõlemad on käes, siis tulevad kõik teised keeled ka paremini kätte.
Olen võro keele najal käinud väga palju reisimas ja esinemas, tunduvalt rohkem, kui enamik eesti inglise keelse muusika tegijaid.
Kas oled pidanud elus muud tööd ka tegema?
Ma kirjutan nii kirjakeeles kui ka võro keeles ja see annab mulle laialt tööd. Siis on poplaulude sõnad – mul ju kaks „aastahitti“ juba käes sõnade autorina. Siis trehvan väga palju vabakutselist ajakirjanikku tegema. Ja siis veel plaatide-raamatute kujundamine-kirjastamine …
Sa oled vist ikkagi üks väga õnnelik inimene. Oled ise rahul?
Täitsa õnnestunud jah! Ma ei pea tegema midagi sellist, mida ma ei oska.
Kas ise mäletad, millal Sinu sõna esimest korda ära trükiti?
Ei mäleta. Mingisse koolialmanahhi on minu mingi varajane üllitis varastatud. Aga see mulle ei meeldinud, sest oli selline „neljas b“ ja ma ise olin juba kuskil kahekümnene, kui see jura ilmus.
Olete Ruitlase, Contra ja Märkaga väga erinevad mehed. Mis teid seob ja koos tegutsemisele viib?
Mingi pavvõr, rõõm ja mittepõdemine on ju kõigil sees. Ja kõik on väga tugevad kirjutajad – võivad kirjutada mida iganes, ei ole sellised monofunktsionaalsed inimesed.
Esined hea sõbra Olavi Ruitlasega tihti koos. Sina oled romantik ja harilikult väldid jämedaid väljendeid. Ruitlane aga kasutab kõiki eesti keeles leiduvaid sõnu võrdse sagedusega ja mõningaid neljatähelisi ka keskmisest tihedamini. Kas olete vahel püüdnud ka esinemise toonis kokku leppida või olete selles osas vabad?
Vaata, meil tuli selline plaat ja raamat „Viie peale“ paar aastat tagasi. Sellega seotud esinemistel ma vahel olen andud vihjeid, et kuna täna on nüüd selline publik, siis ehk proovid seekord niimoodi, et iga kolmas sõna ei oleks „perse“. Aga ma olen soovi või vajaduse korral võimeline väga kreatiivselt ropendama ja sõimama. Sõnad on sõnad.
On Sul ka mingi Suur Eesmärk, milleni tahaksid välja kulgeda?
Ma tahaksingi kogu aeg kulgeda. Kui jõuad kuhugi lõppu välja ja siis kulgemine lõpeb ära, on see nõme. Aga õnneks tegelen nii laial rindel, et on kogu aeg midagi teha ega ole hirmu või kohustust olla ainult ühte auku toppiv inimene. Vaata, kui inimene oskab ainult kirjutada ja midagi muud ei oska, siis ta ei oska kirjutada kah, sest ta ju ei tea, mida ta teeb.
Kui mingil hetkel juhtub selline kole lugu, et midagi kirjutada ei ole, võin vabalt mängida kitarri või midagi maalida.
Maalid ka?
Jah, ma olen näiteks paar aastat kunstistuudiot pidanud ja kunstinäitusi teinud. Rohkem küll möödunud sajandil, aga praegugi on mul ka Kloostriaidas näitus üleval, mis enne seda oli Pärnus, Võrus ja Tartus. Ja graafikat olen teinud ja raamatuid illustreerinud.
Kas Tallinnasse magusama leiva peale üle kolida pole tahtnud?
Selline linna põgenemine näitab mingit nõrkust. Mina olen ennast ära kehtestanud just sellega, et elan Räpinas ega pea vastu võtma suvalisi pakkumisi. Kui inimene tahab Ilvese tehtud asja, peab ta pöörduma näoga Räpina poole, kui tahab suvalist junni, siis selle võib teha keegi teine.
Kuidas Sul kodukandi rahvaga side ja kontakt on? Kas külameestega poetrepil õlut jood?
Õudselt tore on see, et käidud on üsna kaugel ja kõrgel ning sellepärast ma teangi, kui hea on külameestega poetrepil õlut juua. Võib-olla need külamehed ise ei teagi, sest nemad on kogu aeg seal trepil olnud. Aga kuna mina olen palju hästi rumalatel vastuvõttudel viibinud, siis ma võin neile ju rääkida. Ja ehk nad usuvad ka mind.
Kas kirjamees sealt inspiratsiooni ka saab?
Absoluutselt! Kui minna näiteks Võõpsusse ja seista tunnike kalamehe kõrval, kes paadimootorit remondib … See on nii kuramuse ehe, mis toimub, et kui viitsiks kirja panna, siis Nobel terendaks kogu aeg.
Aga miks Sa seda teinud ei ole?
Laiskus, noh. Ja omad mõtted segavad vahele. Või keegi jälle helistab ja tahab intervjuud …
Oled üsna palju nähtaval. Tundub, et see pole juhus, vaid Sa ikka tead, millise konksu otsa meedia hästi hakkab. Mis võiks olla järgmine asi, millega avalikkust üllatama tuled?
Üldiselt ma olen üsna teadlik nendes asjades neh, kuigi välja mängitakse seda kohati teistmoodi. Aga mis järgmine asi on, seda ma kindlasti ei räägi, sest lõunamaa mehed ei taha laskmata karu nahast jahuda. Aga vaata, kui mingi asi on tehtud ja hästi tehtud, siis tulebki seda promoda, muidu on pool tööd tegema. Mõni kujutab ette, et teeb plaadi või raamatu valmis ja sinna see töö lõpeb. Täitsa vale! Sealt alles töö algab, sest see asi tuleb viia ka inimesteni. Väga palju häid asju on jäänud lihtsalt mõttelaiskuse tõttu kuhugi nurga taha. Minu puudutusega asjad pole nurgatagust väärt.
Küsitles Mati Palmet
Fotod: Ly Menov
